Rähkmuldade tunnused on kihisemine huumusest üleval pool kuni 30cm,kivirikas,hea vee läbilaskvusega ning kevadeti ja sügiseti võivad kannatada liigniiskuse all ning sademetevaesel perioodil põuakartlikud.Mulla profiil koosneb A-C kihtidest(huumusehorisont,sisseuhtehorisont,lähtekivim). Paepealsetel asuvad loomullad,seal on väga õhuke huumusekiht. Taimeliike on rikkalikult aga kasv on kidur. Soodsalt kasvavad sügava ja tugeva juurega taimed nagu lutsern ja mesiaks.Kuluurtaimest sobivad vähe vee nõudlikud rukis ja oder,sest mulla omaduste tõttu vesi imbub sügavamate kihtideni.
LEVIK JA KASVUKOHAD Hariliku kadaka väga suur levila asub Euraasia kesk- ja põhjaosas, ulatudes lõunas kuni steppideni,idaskuni Jaapani saarteni, Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas, Gröönimaal ja Islandil. Lõuna suunas ulatub levila Pakistani ja Nepaalini, Põhja-Ameerikas 30° põhjalaiuseni. Harilik kadakas kasvab sageli lagedatel aladel mere ääres, loopealsetel, nõmmedel, soostunud aladel jm. Muldadest on kadaka kasvukohtades sageli esindatud paesed loomullad, happelised liivmullad. Mõnel pool, näiteks Kassari klibustel rannanõlvadel, on kadakas üllatavalt elujõuline ja katab kogu maapinna tiheda kadakametsaga. Selles kohas ei paista tiheda okastiku vahelt õieti valgust maapinnale ja niimoodi tõrjub kadakas välja kõik teised taimed. Et selle juhtumist takistada, korraldab näiteks Eesti Looduse Fond igaastaselt läänerannikul ja saartel kadakaharvendustalguid. Kadakal eristatakse nelja alamliiki.
kasutab väiketarbija maapinnalt teise põhjaveekihi vett kuni 50 m sügavuselt ja seda eriti Kersalu ja Põllküla piirkonnas. Taimkate Pakri poolsaare saatus on eriline, sest traditsiooniline maakasutus katkestati siin üle poole sajandi tagasi : hävisid külad ja hooned, kadusid põllumaad. Asemele kerkisid sõjalise otstarbega ehitised. Pakri maastikuline eripära seisneb aluspõhja reljeefist ja õhukesest pinnakattest. Aluspõhja lubjakive katavad õhukesed huumusrikkad loomullad – rendsiinad. Looduslikult kasvasid siin kunagi lootammikud ja salukuusikud. Sajandite vältel asendusid need põllu-,heina – ja karjamaadega. Kujunesid puisniidud ja looniidud. Praegu on suurimad alad looniitude all, eriti paekalda lähedal. Metsadest on levinud salu – ja loometsad, aga ka pohla – ja mustika - männikud. Loometsades kasvad palju orhideelisi – kärbesõis (Ophrys insectifera) ja balti sõrmkäpp (Daactylorhiza baltica). Loometsade omapäraks on hästi
puu, mis põhjuseta (tuuleta) kohiseb. Sellest hoolimata on haaba peetud ka maagiliseks abivahendiks mitmesuguste tervisehädade leevendamisel. 15 9. Harilik kadakas (Juniperus communis) kattai, kadajas, kadarik Harilik kadakas kasvab sageli lagedatel aladel mere ääres, karjamaadel, metsades, loopealsetel, nõmmedel, soostunud aladel, kääbuspõõsa-kooslustes jm. Muldadest on kadaka kasvukohtades sageli esindatud paesed loomullad, happelised liivmullad ka turvas. Hariliku kadaka puit on ilusa tekstuuriga, tihedate aastarõngastega, väga meeldiva lõhnaga, sitke ja keskmise tihedusega 550650 kg/m³. Lülipuit on hallikas- kuni punakaspruun, maltspuit on kitsas ja valkjas. Puude väikse kasvu tõttu ei ole puidul eriti suurt majanduslikku tähtsust, seda kasutatakse peamiselt tisleritöödel, muusikainstrumentide, suveniiride jms valmistamisel.
okaskarvad ning rohkem aluskarva kui soojas kliimas; 3. külmas kliimas on maismaatigude kojad peamiselt pruunid, soojas kliimas valged, maismaatigude kojad on seda paksemad, mida kuivem on ilmastik ja mida intensiivsem on päikesekiirgus. Rübeli printsiip e. asendatavusprintsiip e. keskkonnategurite koosmõju samaväärsuse printsiip Keskkonnategurid võivad erinevalt kombineerudes anda organismi või koosluse jaoks ühesuguse koondefekti. Nt. Eesti õhukesed huumuserohked loomullad ja Kesk-Vene niidustepivööndi sügavad metsamullad on nurmenukule, hobumadarale jmt. taimedele samaväärsed (soojad, läbikuivavad, viljakad) kasvukohad. Schelfordi reegel seaduspärasus, mille kohaselt liigi eluvõimalusi piirab tema ökoamplituud mitmesuguste limiteerivate faktorite suhtes. Igal liigil on keskkonnateguri suhtes oma miinimum ja maksimum, s.t. tolerantsuse piirid, millest väljaspool ei saa selle liigi organismid elada. S. r-t käsitatakse kui Liebigi reegli
annaabi.ee 
