Kuid on asju, millele oma elu tasub pühendada ning asju, millele mitte. Lapse töö on õppimine. Nii ütlevad vanemad neile, kui nad õppida ei viitsi. Tõsi ta ju on, et õppimine on kõige alus. Õppimine on vahend edasiseks edukaks eluks, kuid on palju inimesi, kes võtavad õppimise endale südameasjaks ning ei tegele peaaegu mitte millegi muuga. Ka näiteks minu vanas klassis oli kaks tüdrukut, kes kogu aeg ainult õppisid. Selle eest ei saa loomikult kedagi kritiseerida, sest igal ühel on omad lemmiktegevused, kuid õppimine ei tohiks olla kellegi elu mõte, see peaks pigem mängima tagasihoidlikku rolli, seejuures tuleb see endale teha nii meeldivaks kui võimalik. Kindlasti on üheks asjaks, millel peab elus olema väga tähtis koht, on armastus. Armastus on ju omamoodi ka elu alus, ilma milleta inimkonda ei eksisteeriks. Armastus on andnud ka kirjanikele tohutult inspiratsiooni
Selle asemel, et toetada, kas ntks tänavalapsi või kodutuid, nad tarbivad mõtetult. Nad ostavad ülehinnatud esemeid, ntks on nad valmis teksa paari eest välja käima üle 50 000 tuhande eesti krooni või siis lihtsalt ostavad asju, mida nad kunagi arvatavasti ei kasutada, kuigi kunagi võis säärane soov olla. Selliseid inimesi on raske mõista, nende ahnust kõike endale krabada ja mitte jagada seda halvemas olukorras olevate inimestega, kes seda hädasti vajavad. Loomikult on ka neid, kes seda väga aktiivselt teevad ja teistelegi säärast mõtlesmist üritavad sisse süstida. See on väga tänuväärne ja sääraseid inimesi võiks tõesti rohkem olla. Enam ja enam räägitakse ühiskonna positiivsest arengust, seal hulgas unustatakse märkida negatiivset, mis on suurenenud koos positiivsega. Mõtetult tarbitakse mõtelemata oma tõelistele vajadustele. Kellel on raha rohkem, too hoiab sellest küünte ja hammastega kinni, kel pole, see on
truult tema käsutusse oma keha ja kaasatoodud varad, need olid ülesanded, mis pandi naisele peale võib-olla tungivamaltki kui kohustused abikaasa vastu. Ühiskondliku hierarhia veel madalamal astmel, 13. ja 14. sajandi linnade patritsiaadis lahendati vanu vaene ja lõputuid vendetasid samuti naiste demononstratiivse vahetamise teel. Abielu kui rahutõotus või -lubadus toob mängu ka perekondade staatuse ja au. Naist ära andes või vastu võttes hindasid perekonnad loomikult liidust saadavat prestiizi või materiaalseid eeliseid. Siinkohal on oluline, et pruudiks antud naine tegi läbi kahekordse ümberpaiknemise, ta siirdus abikaasa majja ning lisaks sellele liikus vertikaalsel teljel- kas ülespoole, ühiskondlikult kõrgema positsiooniga perekonda, või allapoole. Naise minek ühest suguvõsast teise ei seisnud mitte ainult tema enda füüsilises üleminekus, vaid ka rikkuste ümberpaiknemises. Perekondade au liikus kahel tasandil
annaabi.ee 
