ühed keskseimad luuletajad. Underi, kui naissoost kirjaniku puhul võib õrnahingelisust ja peenetundelisust, mis kirjutamisstiilis avaldub, pidada loomulikuks, siis Visnapuu puhul võib seda kohati üllatuslikuks pidada. Samas on vähemalt mehe noorusajal kirjutatud armastusluulest võimalik välja lugeda probleemseid suhteid, mida Visnapuul pole õnnestunud positiivselt abielusadamasse tüürida. Juba 27-aastaselt mahtus Henrik Visnapuu loomesse lihtsuse ja eluõnne kõrvale ka tüdimust ning pettumust, mida ta ka oma esikkogus ,,Amores" avaldada ei peljanud. Hästi iseloomustabki mehe allaandmissoovi armuasjades tema luuletus ,,Loobumus", kus kirjeldatakse armuvalu ning purunenud südamega kaasnevat nukrust. Olen väsinud ootmast, olen pettund lootmast. Kätest ramm
omasuguseid, kuid teisalt jällegi kadestab nende vabadust (just lindude motiivi puhul). Juba loodusluulesse oli Liiv ka ennast tinglikult ära peitnud ja kajastanud seda, mis tema enese sees toimus. Kõik see on aga eriti tugevalt kajastunud tema isikuluules. Erinevalt näiteks Liivi armastus- ja loodusluulest on tema autobiograafiline poeetika palju ühekülgsem, peamiselt jutustavad need te enese elust ja kannatustest. Sellest hakkab silma tema suhtumine iseendasse ja loomesse. Ta ei väärtusta ise oma luulet ning peab seda peaaegu eimillekski ning pigem jagab arvamist, et see on teistele suisa koormaks. Seda kasjastab tema luuletus ,,Ärge küsige mult luuletusi". Luuletuses ,,Noor-Eestile" väljendab ta samuti seda, et tema arvates ei ole oluline tema luulest lugu pidada ning seda austada. Palju on ta vihjanud ka oma haigusele, mis nähtavasti tema igapäevase elu väga keeruliseks muutis. Paljudes luuletustes hakkab silma ka
Tekst on kirjandusteose eelduseks. Kui loetut tõlgendame ja sellele endast lähtudes tähenduse anname, temaga suhtleme. Tekst tingib oma loomult dialoogi autori ja lugeja kahekõne. Saatja rollis on autor e kirjanik, sõnumiks tekst ja vastuvõtjaks on lugeja. Tekst peab lugejat köitma, temas kujutlusvõime äratama, lugeja aktiivsust virgutama ja fantaasiamaailma liikuma panema. Õnnestab, et mul on palju eakaaslasi, kes lugemise eel ja ajal ja järel tahavad süüvida autori loomesse, tema kujundi- ja elumaailma. Tekstid, lugemine ja autor on lahutamatud. Nad moodustavad terviku. Autor loob tekste ja neid loetakse. Tähtis on niihästi see, mida hingame (esmameedia), kui ka see, mis on meid puudutanud. See on varuks olulistel eluhetkedel. Oleme oma tekstiliste võimaluste poolest maailmakultuur. Kindlasti ei kuulu me sinna oma loomuliku jõu ja suuruse tõttu, vaid me oleme end rahvana üles töötanud ja seda tuleb noore inimesena osata hinnata ja säilitada.
annaabi.ee 
