kolm põldu oli ristiku all, kolmandal neist karjatati veiseid. Esimesed vasikakoplid rajati 1915. aastal, esimesed lehmade kultuurkoplid 1923. aastal. POOLIDE KÜÜDITAMINE: Nõukogu võimu poolt jäi 1940. aastal maareformiga Piistaoja talu tükeldamata. 14. juunil 4941. a. Küüditati Piistaoja Th. Pool ning tema abikaada Ida, lapsed Mall ja Ain, ka Theodori ema Julie Elise. Pärast Pooli küüditamist tekkis taas Piistaojatükeldamise ja karja laialijaotamise oht. Loomavagunis Siberisse küüditamisel mõtles Th. Pool südantvalutavalt oma eliitveisekarjale. Th. Pooli sõnul sai teatavaks riiklikuks teraviljakeskuses töötavale Kaarel Liidakule. Kitsas ringkonnas otsustati Piistaoja karja evakueerimist igati takistada. TH. POOLI MÄLESTUSTE JÄÄDVUSTAMINE: 4. augustil 1989. aastal toimus teadusnõukogu spetsialiseeritud suvepäev teemal ,,Piistaoja Eesti veisekasvatus". Peahoone ruumides avati Th. Pooli mälestuseks Piistaoja Talumuuseum. 19.detsembril 1990
sellel korral kõigil kavas olnud aladel. Peeti ka võistkondliku arvestust, nii tuli kaasa lüüa võimalikult paljudel aladel. See aga arendas veelgi kehalist mitmekülgsust, mis on kümnevõistluse seisukohalt väga tähtis. Stabiilselt hea tuleb olla nii jooksude, heideta, kui ka hüpete valdkonnas. Veel viis aastat ei langetanud Lipp otsust ühe või teise ala kasuks. (Teemägi_1963) Saabunud sõja-aastatel oli võistlusi vähe. Läbi häda tuli noorel kergejõustikuentusiastil sõita loomavagunis salaja Eesti esivõistlustele. 1942. aasta tulemustest võib välja tuua 12.36 kuulitõukes, 39.87 kettaheites ja 5480 punkti kümnevõistluses. Viimane tulemus asetas Lipu sel hooajal kuuendaks, kuid sama aasta suvel oli Viljandis olnud ka üldse esimene kord , kui Lipp proovis kümnevõistlust. Need tulemused ei ole aga midagi märkimisväärset. 20- ja 22- aastaselt spetsiaalettevalmistusega algust teha pole aga veel hilja, nii näitab spordipraktika.
Seda tegemast keeldunud politseinik oleks kohe ise rongi peale pandud. 19. augustil oli Calel sunnitud saatma Anna ja 2- aastase Athalie ühele nendest rongidest. Tal oli valida, kas panna rongile vaid oma naine ja tütar või minna nendega kaasa. Kuidas iganes ta ka ei oleks otsustanud, ei oleks see päästnud tema naise ja tütre elu. Caleli sissekanne päevikusse 19. augustist, mil ta oli sunnitud oma naise ja tütre surmarongile saatma: „Sa oled neljandas loomavagunis pärast mootorit, kambris, mis on pea täielikult täidetud naiste ja lastega. Terve vaguni peale on kaks meest – kas nad kaitsevad sind? Sa istud plankudel, jalad ristatud, ja hoiad Aluskat oma käte vahel. Kas laps on sel hilisel tunnil juba uinunud? Võib-olla lämbub ta õhupuudusest sellel lämbel augustiõhtul? [...] Sa istud üksi hukule määratute keskel. Võib-olla leiad sa lohutust sellest, et sind ainsana ei
annaabi.ee 
