nädala jao valmis küpsetas. Leiba on Eestis ikka pühaks peetud, leivast on saanud toidu võrdkuju. Leivapätsi lõikas peremees ise, mahakukkunud leivatükk tuli kohe üles tõsta ja sellele suud anda. Vaesemal ajal segati leivajahule hulka aganaid, nii saadi kõva aganaleib, mis ei täitnud hästi kõhtu. Kõige tavalisem leivakõrvane oli soolasilk, mida vahetati kaluritelt vilja vastu. Jaopärast söödi ka liha, seda eriti sügisese loomatapu ja jõulude ajal. Üsna igapäevane toit oli jahupuder ehk kört, mida igaüks võttis suurest kausist oma lusikaga. Söödi veel suppi, aiaviljadest naerist, kaalikat, kapsast. Joogiks oli kali või hapupiim, kevadeti joodi kasemahla. Kui tööd vähegi lubasid, sõi kogu pere koos pika laua taga. Pereisa koht oli laua otsas, lapsed seisid püsti, et paremini toiduni ulatuda. Vallatleda söögi juures ei tohtinud, lapsedki teadsid, et toit oli tulnud lauale raske töö läbi. 5
Inger kiiremini tagasi saada. 9. Aastad mööduvad. Taheti telegraafiliine vedada, mille korrashoiu eest oleks saanud Iisak 25 taalrit aastas. Küsiti, kas ta siis teenib maaga rohkem. "Seda ma ei tea," vastas Iisak. "Aga asi on selles, et ma olen maa pärast siin. Pean hulgal inimestel ja loomadel elu sees hoidma. ME ELAME MAAST." Iisak õpetas ise oma poistele koolitarkusi, kuna kool oli liiga kaugel. Kui tema tarkused ei olnud just päris need õiged. ..Sügisel loomatapu ajal hakkas väike Siivert nutma. Iisak pärast ütles neile, et nemad ei tohi tapalooma pärast nutta, ega teda haletseda, kuna siis ei lähe temast hing välja. Tütre nimeks sai Leopoldinne, tema sünnipäeva, 15. novembri järgi. Kuid üks lammas oli kadunud ja lõpuks võttis Iisak asja ette. Läksid Oliinega tülli, ta tahtis ise kohvi end nimetas Iisakut ahneks, kuna varsti saab ta nagunii uusi lambatalli juurde. 10
lahutamatud koostisosad. Kui mõnikord püütigi inimestele rääkida alkoholi kahjustavast mõjust, jõid inimesed ikka edasi ja need manitsused jäid hüüdjaks hääleks kõrbes. 4. PIDUSÖÖMING Jõuka rahva seas oli pidutsemine tavalisem, kuid pidulaua ümber kogunesid võimalusel kõik, nii risti-, kihlus-, pulma- ja peiepidude kui ka kiriklike tähtpäevade puhul. Lihtrahval, käsitöölistel ja talupoegadel, olid oma pidupäevad: talgud, loomatapu- ja saagikoristuspeod. Mida jõukam oli võõrustaja ja mida kõrgem tema koht ühiskondlikus hierarhias, seda peenem, rikkalikum ja mitmekesisem oli tema pidulaud. Toiduga prassimist võidi küll kritiseerida, kuid laual valitsevale küllusele vaadati üldiselt sallivalt, seda koguni eeldati kui kõrgklassi positsiooni osa. Kitsidus ei olnud kohane ega austusväärne. Helde kostitamine oli ühtlasi osa 9 Mänd, 2004, lk. 329 10 Põldsam, 2002, lk. 59 11 Põldsam, 2002, lk. 58
annaabi.ee 
