See romaani teine lingua franca teebki raamatu naljakaks ja irooniliseks. Huumorisoone ja pildilikkuse poolest võiks pakkuda sugulussidemeid koomiksi või animafilmiga. Inimesesarnased roomajad, igat sorti anakronismid, ootamatu absurdihuumor, kõikvõimalikud liialdused, heroilis-koomiline igas mõttes – lugejal on suuri raskusi tõsiseks jääda. «Mees, kes teadis ussisõnu» ei ole siiski lihtsalt padrikufarss ega loomanahkadesse ehitud jant. Eesti ajaloo ja ajalooliste müütide desakraliseerimine annab tulemuseks romaani, kus ei puudu teatav pamfletlikkus. Raamat on ka peategelase, uue ja vana maailma vahel heitleva Leemeti (tõsi küll absurdne) kujunemislugu. Noor mees õpib nägema asjade suhtelisust ja tegema kompromisse. Metsa ja küla ähvardab üks ja seesama hullus: nostalgitsejate äärmuslikkus ja progressimeelsete radikaalsus panevad mõlemad vere voolama. Selle raamatu
jaanuaris-veebruaris, ning moodustas osa selle jumala kultust. Dionysos (Bakchos) on looduse loovate jõudude jumal. Tema kehastuseks loeti taimi: puid, viinapuuvääti, - või loomi: härga, hobust või sokku. Dionysose sümboliks oli fallos. Kõige primitiivsemad Dionysose kultuse vormid säilisid Traakias: jumala austajad, sagedamini naised, täitsid kollektiivseid öiseid riitusi tõrvikute valgusel, flöötide ja timpanite helide saatel. Riietatud loomanahkadesse, vahel sarved peas, kujutasid nad Dionysose saatkonda, erutatud tantsus viisid end ekstaasi, kiskusid tükkideks jumalat kehastava looma ja õgisid ta toorel kujul, "ühinedes" niiviisi jumalusega. Selles "jumala seestumuse" seisukorras muutusid mehed "bakhideks", naised "bakhantideks" ehk "menaadideks". Kiskunud tükkideks oma jumala, hellitasid nad teda seejärel nagu äsjasündinud, hällis lebavat last, viibutades seejuures korvi selles lebava fallosega
Nöörkeraamika kultuur – jõuab hiljem. Kultuuri varasemad nimetused: - Venekirveste kultuur - Sõjakirveste kultuur Teada mitmeid matuseid. Need on omaette kalmistutel. Põlved on krõnksus, käed on vastu rinda. Nöörkeraamika matusepaigad: Sope kalmistu Ida-Virumaal. Pikka aega arvati ka, et matmine külili, sageli kokkusurutud jäsemetele, võib viidata erilisele matmiskombele, võisid olla ka kinni seotud, loomanahkadesse maetuna. Nöörkeraamika kultuur on kujunenud Musta mere äärsetes steppides, nim Jamnaja kultuuriks. Sealt on see siia levinud. Esimesed pronksist esemed. Euroopa vanemate kultuuride etnilise päritolu probleemid 9. loeng Uurimissuund, mis tänapäeval pole nii soositud. Samal ajal on võimalik saada uusi andmeid. Lähiajal võib see suund muutuda aktiivsemaks. 100%-liselt pole võimalik kindlaks teha, mis territooriumil see rahvas on elanud,
Varasemad nimetudes venekirveste kultuur, sõjakirveste kultuur. Jõudis u 3000 ekr. Ilusad lihvitud kivikirved, millel on olemas silmaaugud. Meenutavad paati.Arvatavasti oli tegemist sõjakirvega. Sõjakas rahvasm levinud kuskilt kesk euroopa aladelt. Arvatavasti seotud maaviljeluse levikuga. Maaviljelejad ja karjakasvatajad. Üksikpere kultuur. Savinõusid ilustati nööri abil. Matustel surnud konksus. Võibolla olid nad surres loomanahkadesse mässitud või kinni seotud. Kui enne surnud maeti asulasse, siis nüüd hakati surnuid kartma ja maeti kalmistule. IX 20saj 20-30 a hakkasid keeleteadlased , arheoloogid ja antropoloogid koostööd tegema ning hakati rahvaste päritolu määrama, kus nad on tulnud ja millal ta on selllele territooriumile saabunud. Eestlaste kujunemine nn keelepuu teooria järgi ehk kolm kiviaegset rahvastikurännet.Eesti rahva kujunemislooga tuldi välja 50ndate a IIp
annaabi.ee 
