Antiikkirjanduseks nimetatakse Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ühuskonnas kujunenud kirjandust, mille algust tähistavad Homerose eeposed ''Illias'' ja ''Odüsseia'' 8.-7. sajand eKr ning, mis sirutub välja hilisantiiki 4.-6. sajand pKr. Vanakreeka kirjandus on Euroopa vanim ja ainus täiesti iseseisvalt arenenud kirjandus. Vanimad vanakreeka kirjanduslikud mälestised pärinevad 8.-7. sajandist eKr. Vanakreeka kirjandus ei tugine teiste kirjanduste kogemusele. Vanakreeka kirjanduse tähtsaimad autorid on Homeros, eleegia viljelejad,Tyrtaios, Solon, meelika zanri esindajad Alkaios ja Sappho ning antiiktragöödia meistrid Aischylos, Sophokles ja Euripides. Vanarooma kirjandus hakkas arenema 3. sajandil eKr. Vanarooma kirjandus on suuresti mõjutatud vanakreeka kirjandusest. Siiski ei ole vanarooma kirjandus puhtlt koopia vanakreeka originaalist, vaid tal on ka omad eripärad ja spetsiifilised jooned. Oluliseimad kirjanikud on Plautus, Tereintus, Seneca...
laulupärimus. Tänapäevase käsitluse järgi pole võimalik mingit üldkehtivat eeposte sünni- ja arenemisteooriat esitada. Täpsemaks liigutuseks tuleb lugeda Lauri Honko oma: 1) suulised eeposed; 2) pärimusele orienteeritud eeposed ehk pärimuseeposed; 3) kunsteeposed. Peale sünniviisi erinevad eeposed üksteisest ka sisu ja vormi poolest. Sisu alusel on neid liigitatud näiteks sangarieeposteks, ajaloolisteks, usundlikeks, idüllilisteks ja koomilisteks eeposteks, hõimu- ja loomaeeposteks jne. Oma vormilt erinevad kirjalikud ja suulised eeposed märgatavalt. Kirjalikud eeposed on kinnistunud teatud vormi, kuid suulised on jätkuvalt muutuvad. Eepilist loomingut on olnud peaaegu kõigil maailma rahvastel, aga vaid vähestel nende hulgast on leidunud kirja valdav laulik/poeet või toimetaja, kes oleks kogunud suulises 5 traditsioonis elavad ained ühtseks suurteoseks
kirjutatud luuleteost. Värsseeposi on üldiselt liigitatud rahvaeeposteks ja kunsteeposteks. Tänapäevase käsitluse järgi pole võimalik mingit üldkehtivat eeposte sünni- ja arenemisteooriat esitada. Täpsemaks liigutuseks tuleb lugeda Lauri Honko oma: 1) suulised eeposed; 2) pärimusele orienteeritud eeposed ehk pärimuseeposed; 3) kunsteeposed. Sisu alusel on neid liigitatud näiteks sangarieeposteks, ajaloolisteks, usundlikeks, idüllilisteks ja koomilisteks eeposteks, hõimu- ja loomaeeposteks jne. Eeposi "Gilgameš" (akkadi/sumeri) "Mahābhārata" (india) "Rāmādžana" (india) "Ilias" (Vana-Kreeka) "Odüsseia" (Vana-Kreeka) "Aeneis" (Vana-Rooma) Eepos – pikk jutustav teos. Üldjuhul värsivormiline, põhineb rahvalauludel, müütidel ja muistenditel. Eeposeid on paljudel rahvastel. Eeposed võivad olla nii rahvapärimuslikud kui ka kunsteeposed st kellegi poolt välja mõeldud nt Homerose „Ilias“. Kõige vanemaks
annaabi.ee 
