välistudengid vaid teadmisi ammutada, olgu see siis teadmisjanust, kuulsusejanust või üksikutel juhtudel tõesti hingelise arenemise soovist. Arutelude ja vaidluste ühe aspektina toob Vitry välja erinevuse rahvuste vahel. Näiteks peeti inglasi joodikuteks ja neil usuti saba olevat, Prantsuse aadlike võsukesed on aga naiselikult ehitud ja ka olemuselt naiselikud, sakslased see-eest vihased ja esinevad pidusöökidel rõvedalt. Loetelu jätkus veel pikalt. Vitry mainib ka loogikuid, kelle tarkade sõnade taga puudub tähendus, ja kes olid vastuolus teoloogidega. Järgmises lõigus tõdeb, et lihtsam on olla kuulaja kui õpetlane, sest arukaid ja jumalakuulelikke õpetlasi on olnud vaid mõni üksik. Tudengielu Pariisis Jeffrey L. Singmani järgi (1999: 202) tähendas, et Pariisi ülikooli õppima sattunud noormees oli tavaliselt 14-aastane ja pärit Prantsusmaalt, kuigi oli ka vanemaid-nooremaid ning välisüliõpilasi
Tema isa oli moraalifilosoofia professor. Kogu elu kiitles Leibniz oma haridusega. 29 aastaselt arendas ta välja diferentsiaal- ja integraalarvutuse. Ta oli eriskummaline, tujukas ja mõistatuslik inimene. Pidas palju kirjavahetusi, säilinud on umbes 15 000 kirja. Tänu tema tegevusele loodi Berliini Akadeemia. Suure osa oma ajast töötas ta erinevates õukondades nõuandja, ajalookirjutaja ja raamatukoguhoidjana. Ta oli kõigi aegade suurimaid loogikuid. Üks tema olulisi iseid puudutab teaduslikku ideaalkeelt, mida ta ise nimetas characteristica universalis. See oleks üldine ja ühtne mõtlemise keel. Leibnizi metafüüsika. Nii Spinoza kui Leibniz olid kuulsaimad süsteemiehitajad. Mõlemad olid julged spekulatiivsed metafüüsikud, keda ühendab hämmastav usaldus mõistuse jõu suhtes. Suur osa tema parimast filosoofiast sisaldub just kirjavahetuses ja see materjal jõudis avalikkuse ette hulk aega peale tema surma.
Igasugusel inimlikult toimimisel on kaks külge: väline ja juriidiline, mis on seotud teatud väliselt formuleeritud seadustega, ning sisemine ja moraalne, mis on määratletud tema iseseisva tahte kujunemisega tegutsemiseks. Vastavalt sellele on "Kommete metafüüsikal" kaks osa: "Õigusõpetuse metafüüsilised lähtealused" ja "Voorusõpetuse metafüüsilised lähtealused". a) ÖIGUSÖPETUS Mis on õigus? See küsimus ajab juriste samamoodi segadusse nagu loogikuid küsimus: Mis on tõde?" Sellele küsimusele vastamine ei saa põhineda selle vaatlusel, mis ühel või teisel ajastul, ühes või teises piirkonnas on õigusena kehtinud. Me peame otsima üldist kriteeriumi, millega oleks võimalik mõõta - kas see, mis inimestele "õigusena" maksab, ka õige on! "Õigus on nende tingimuste üldistus (kehastus), mille all ühe suvalisus teise suvalisusega vastavalt vabaduse üldistele seadustele on ühendatavad." See on üldine definitsioon
annaabi.ee 
