Ulesanne 4 : Ülevaade inimese -, looduse ja tehnikakesksest inimese ja looduse vahelisest suhtest. Võime eristada kolme mailmanägemise viisi,mis määravad suhtumise loodusesse, elusolenditesse ja teistesse inimestesse: tehnikakeskne, inimkeskne ning loodus- ehk elu- ehk keskonnakeskne. Tehnikakeskse loodussuhte puhul nähakse loodust pelgalt tooraine ammutamise kohana, ainult vahendina inimese eesmärkide saavutamiseks. Selline suhtumine teeb võimatuks looduse puutumatuks jätmise või ürglooduse kaitse. Loodus on ressurss, mida kasutatakse ja majandatakse. Ajalooprofessor Lynn White tõdeb, et tänapäevane läänemaade teadus ja tehnika on mõjutatud ristiusust, mida ta peab inimkesksemaks kõikide usundite hulgas. Ta ei usu, et teaduse ja tehnika
teistesse inimestesse on olemas kolm Ahto Oja sõnul. · Tehnikakeskne seisukoht Valitseva võimu eetika. Loodus on pelgalt tooraine ammutamise koht. Ressurss, mida kasutatakse ja majandatakse. Vahend inimese eesmärkide saavutamiseks. Tehnikakeskne suhtumine valitseb loodusvarade kasutamise ja keskkonnakaitse üle. Keskkonnaprobleemide käsitlemine eelkõige saasteprobleemina tähendab inimese tehnikakeskse loodussuhte aksepteerimise. Probleem lahendatakse kasutades endistviisi loodust inimese eesmärkide saavutamiseks. Kasutame oma tarbeks loodusvarasid ja teadmisi tema keemilisest ja füüsikalistest omadustest ning ehitusest, et arendada vastavat tehnoloogiat tootmisprotsessiga kaasneva saastumise vähendamiseks. Aluseks on (Moosese raamat) Vana Testamendi maailmaloomislugu ja vana kreeka filosoofide suhtumine, kus tõuseb esile inimese valitsemine ja võim looduse üle.
elasid kindlasti palju loomulikumalt, heades suhetes metsavaimude ja teiste looduskeskkonna hingestatud esindajatega. Säärastel kultuuri- müütidel on oma kujunemislugu, eri kihistused ning ka omad sotsiaal- sed, poliitilised ja kultuuriloolised põhjused, mistõttu neid ei tohiks kindlasti käsitleda kergekäeliselt või üheplaaniliselt. Eestlaste "loodusläheduses" peitub aga omajagu paradoksaalsust. Kui ühelt poolt vastandus eesti talupoeg erilise loodussuhte tõttu muulastest aadelkonnale, siis teisalt oli eestlaste loodusläheduse kinnistamisel oluli- ne roll just baltisaksa haritlastel. Küllap tundis eesti soost talupoeg 18. ja 19. sajandil põhjalikult kohaliku looduskeskkonna omadusi ning oskas selle võimalusi ka praktiliselt hästi kasutada. Seda kinnitab väga suur hulk Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivides säilitatavaid pärimustekste, milles sisalduvad tähelepanekud loodusolude, ilmastiku, loomade-
annaabi.ee 
