Osalus rahvusvahelistes loodus- ja keskkonnakaitse organisatsioonides Sunda saarte biodiversiteedi tulipunkt ületab mitmeid riigipiire riigid, mille piiresse Sunda ala jääb on Indoneesia, Malaisia ja Brunei. Erinevad riigid osalevad erineva intensiivsusega erinevates keskkonna- ja looduskaitse organisatsioonides. Kõige vähem infot on leida Brunei kohta. Indoneesia on vähemal või rohkemal määral enamike suremate keskkonna- või looduskaitseorganisatsioonidega seotud. Friends of the Earth liikumise liikmed on Indoneesia ja Malaisia. Indoneesia teeb koostööd nii Conservation International'i, Orangutan Foundation International'i, WWF-i kui ka Global Forest Watch'iga. Samuti teeb Indoneesia Perhimpunan Pelestari Burung dan Habitat Indonesia ja ka Malaisia Looduse Ühing koostööd Bird Life'iga, mõlemad riigid on osalevad ka Save the Tiger fund'is.
ministeeriumiks (minister Heino Teder). 1991 seoses metsamajandite reorganiseerimisega Metsamajandite juurde loodi looduskaitse loodi administratsioon Endla, Nigula, Viidumäe, inspektorite ametikohad. Vilsandi, Otepää, Hiiumaa laidude, Kõrvemaa 1970 alustati rahvusvahelist koostööd ülemaailmsete ja VirtsuLaelatuPuhtu kaitsealale (varem looduskaitseorganisatsioonidega, nagu oli administratsioon Lahemaa rahvuspargil ja maailma looduskaitse liit (IUCN), programm Matsalu looduskaitsealal). Asutati Eestimaa ,,Inimene ja Biosfäär" (MAB) jt. looduse fond (ELF), Maailma looduse fondi (WWF) põhimõtetel töötav ühiskondlik 1970 algas ajakirja Eesti Loodus eestvedamisel looduskaitseorganisatsioon
E. Kumari; 1957 Esimene looduskaitse päeva tähistati 1957. a. novembris, 1959. aastast alates peetakse looduskaitse päeva maikuu teisel pühapäeval (emadepäeval) 1958 Eesti Loodus, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering (TÜLKR), juhendaja J. Eilart 1960 Looduskaitseteatmik, TA Looduskaitse Komisjoni eestvedamisel 1966Eesti Looduskaitse Selts (Jaan Eilart, esimees Edgar Tõnurist). Rahvalik looduse ja kultuuripärandi kaitse 1970 alustati rahvusvahelist koostööd ülemaailmsete looduskaitseorganisatsioonidega, nagu rahvusvaheline looduskaitse liit (IUCN), 1970 algas ajakirja Eesti Loodus eestvedamisel nn. suur soodesõda rabade kuivendamise vastu. Selle tulemusena lõpetati rabaservade kraavitamine ning arvati kuivendamisele määratud maade hulgast välja üle 200 000 hektari soid, millest ligikaudu pool vormistati hiljem sookaitsealadeks. 1971 Loodi Lahemaa Rahvuspark 1973 ilmus Eerik Kumari toimetamisel algupärane käsiraamat „Looduskaitse“.