omab mitmeid omadusi, mis seovad seda teiste soomeugri mütoloogiatega, nagu eesti mütoloogiaga, kuid ka teiste naabruses olevate mütoloogiatega, näiteks balti rahvaste ja skandinaavlaste mütoloogiaga. Soome ja teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogiad on seotud teise soomeugri rahvaste, nagu saamide mütoloogiatega. Soome mütoloogia elemendid säilisid läbi suulise traditsiooni ning folkloori 18. sajandini. Peajumal Ukko (vana mees) oli algupäraselt loodushing nagu teisedki jumalused. Kõige pühamaks loomaks oli karu. Karu nähti eelkäijate kehastusena ning seetõttu kutsuti teda eufemismidega nagu mesikämmen, otso ja kontio. Esimesena mainis soomlaste uskumisi piiskop Mikael Agricola oma Uue Testamendi tõlke eessõnas. Soome mütoloogiat uuris ka 19. sajandil Lars Levi Laestadius. Suurimad uuringud tehti 19. sajandi jooksul, pannes kirja vana maaluulet ja folkloori. Elias Lönnrot koostas Soome rahvuseepose Kalevala.
laip). 17. Animism (ettekujutus inimesest, surmast, loodusest) Vägi on isikuline. Tekivad isikulised hinged (loodushinged näiteks metsa- ja veehaldjas). Mina-teadvuse moodustumine ja selgem piiritlemine. Inimese keskseks vormiks, milles ta end tunneb, on tema keha. Oluline on elavate ja surnute vastasmõju. Usutakse, et inimesel on kehahing (väestatud kehakujutlused, hingeloom, hingushing [toss, leil-kehast lahutatud]) ja vabahing ( nimi, ise, vari, teisik, irdhing, siirdhing, loodushing). Kui inimene sureb, siis kehahing laguneb, vabahing võib ringi rännata maailmas. Sel perioodil oli positiivne suhtumine surnutesse. Kujutelm elavate ja surnute kokkukuuluvusest. Usuti, et surmaga ei lahku surnu hing automaatselt elavate juurest (40 päeva elavate seas). 18. Monoteism (ettekujutus inimesest, surmast, loodusest) On üks hing. Surm on negatiivselt märgistatud. Pärast surma võib inimene olla Taevas, Põrgus, Paradiisis, Toonelas või Manalas
(lapsed), või need, kellel on väga tugev hingejõud (nõiad). Vaimude nägemise võime on ka mitmel loomal kukel, kassil. Enamasti vaimud on tekkinud surnute hingedest. Surnu vaim võib kõikjal liikuda ja tegutseda, enamasti küll oma matuse- või hukkumiskohal, võib oma hingejõuga mõjutada nii inimest kui loodust. Siiski mitte alati ei ole vaim tekkinud surnu hingest, vaimuks saavad ka loodusehinged, näit. metsahing võib võtta metsavaimu kuju. Loodushing iseseisva vaimuna omandab just inimkuju - näit. metsavaimu nähakse sammaldunud habeme ja rohelise mantlis vanamehena, veevaim paistab pikajuukselise naisena jne. Kaitsevaim Loodushingedest saavad vaimud ja vastavalt nende elutsemiskohtadele saavad neist nende kohtade hoolde- ja kaitsevaimud. Metsavaim kaitseb metsa, vetevaim veekogu, taevavaim on taeva päralt jne. Nii hakkab inimene kõikjal enda ümber nägema ja oletama vaime, kes tõusevad
annaabi.ee 
