Lydia Koidula luule Luuletajana alustas Koidula 1865. a oma esimese luulekoguga ,,Wainolilled'' Lydia Koidula luuletusi kannab lennukas, kirglik paatos, mille taga on tunda suurt tundejõudu. Koidula inspiratsioonallikateks luule kirjutamisel oli mälestusrikas lapsepõlv Vändras, armastus Eestimaa ja eesti rahva vastu ning kirjanduslikud eeskujud. Koidula põhiliseks luulezanriks on isamaaluule. Luuletuste ,mis on seotud Eestimaaga, kõik kujunduslikväljenduslikud vahendid on ühtselt suunatud lüürilise meeleolu süvendamiseks .Sõnavalikus domineerivad täielikult avarad abstraktsed mõisted (Eestimaa, isamaa, õnn, arm, muld, rõõm, süda), millede sisust on ilustavate epiteetide (ülem õnn, õitsev Eestimaa) ja muu rikka kujundilise konteksti (isikustamiste, võrdluste ja metafooride) kaudu esile tõstetud ülevalt mõjuvaid omadusi. (Orjuspõlve iseloomustab Koidula metafooriga une s u r m ) Isikustamist süvenda...
püüab muuta Kivimäed põllumaaks sest vaid seal leidub Katku maadel rammusat mulda. Villut ei huvita argine töötegemine, tavaline rutiinne talutöö; tema tahab teha midagi võimsat, midagi, mis erineks kõigest, mis oli enne. Villu plaanid jävad elluviimata, aga ometi on ta peajagu külarahvast üle: temas on seda rahutut loomejõudu, mis viib elu edasi, mis püüdleb pidevalt uue poole. Villu karmi pinna all peitub, aga loodusehuvi. Villu oli väga kange iseloomuga. Ei osanud naistega suhelda, tihti jõi ja kakles. Ema armastas Villut tingimusteta, aga isa ei näinud temas kunagi meest. Isa arvates oli Villu enesetapp ainuke mehetegu. Villu talitsematu, edasipüüdlev loomus on ka tema plaanide luhtumise allikaks, see kihutab teda takka liiga kiiresti ja sageli mõtlematule toimima, sunnib teda meeletutele tegudele. Kivimäel kive lõhates vigastab Villu end, aga sandna Anna kõrval elada keelad teda uhkus.Villu jääb
Zooloog , loodusteaduste ja loodushoiu propageerija ning loodusfotograaf . Töötas 1958-60 Hiiumaal ( Emmastes ) õpetajana ja 1962-75 ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumis . Laialt on tuntud tema fotograafi ja loodushäälte helilindistaja maine, kõrgelt hinnatakse Jüssi artikleid ja raamatuid. Kaalukaim osa tema senisest tööst on aga kindlasti aastail 1976-1986 Eesti Raadio eetris kõlanud Looduse aabitsa saadetel, mis äratasid paljude inimeste seni uinunud loodusehuvi ja mida arvukad loodusesõbrad kodustes oludes raadiotest lindistasid. Küllap eelkõige just see töö tõi 1989. aastal talle ka üldse kõige esimese väljaantud Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia. Omaenda tähtsaimaks loodusehuvi äratajaks peab Fred Jüssi Hillar Pärjasaart, kellega ta tutvus 1948.aastal. Et noil aegadel - ja palju hiljemgi - oli pääs mere äärde Eestis suuremalt jaolt suletud, huvitus noormees eelkõige metsadest ja rabadest. Nimetab ennast
Baltisaksa ja sealtkaudu euroopa kultuuril oli aga vaieldamatult teeneid selles, et looduskirjeldu- sed jõudsid eestikeelsesse kirjasõnasse selle esimeses laines ning oman- dasid seal kindla koha. Loodus, selle ülistamine ja ilustamine oli Euroopa kultuuriruumis oluliseks teemaks nii valgustus- kui romantismiperioodi kirjasõnas (vt Eesti looduskirjanduse lugu 243 nt Goethe, Tobler 2004). Loodusehuvi kõrval pöördus toonase haritlas- konna tähelepanu lihtsa inimese ja tema maailma poole. Humanistlikust ideaalist lähtuv mõttesuund tõi kaasa pärimusliku kultuuri uurimise mitmel pool Euroopas ning ootamatult sattusid vaatluse alla ka Euroopa servaaladel elavad ning selle ajani vähemalt kultuurilises mõttes küllalt- ki omaette olnud rahvakillud.1 Eestlase suhteid looduskeskkonnaga on oma maarahva-ainelistes kirjutistes puudutanud mitmed 18. sajandi lõpu ja 19
annaabi.ee 
