teine lühem, aga nendest piisas, et järjest pikemaid ja raskemaid suusaretki teha kodukanti ümbritsevasse loodusesse ja mägedesse. Noore mehena tuli ta suusatamises nii Norra meistriks kui paljudel ülemaalistel suusavõistlustel esikohale, hiljem ületas ta maailmarekordi 1 miili uisutamises. Nanseni vanemad pöörasid suurt tähelepanu sisendamaks lastele põhilisi moraalseid väärtusi -- ausust, iseseisvust ja südikust. Loodusearmastuse kõrvalt oli Fridtjof ka väga innukas õppima. Väiksest peale paistis ta silma suure teadmishimuga, tüütades kõiki oma küsimustega, hiljem õppis ise oma küsimustele raamatutest vastuseid leidma. Ta otsis seni, kuni leidis. Ta mõistis, et ei saa olla harimatu inimene. Fridtjofi eeskujuks oli vaarisa Hans Nansen, kes oli 17.sajandi keskpaiku olnud silmapaistev reisimees -- sõitnud põhjamerede vetel ja rännanud mööda
Ta naeratus oli heasüdamlik ja vestluses oli ta lahke ning julgustav. Seevastu oli ta naer ebameeldiv, tehtud ja järsk¾ inimese naer, kes pole harjunud rõõmu tundma. Tavaliselt oli ta ilme melanhoolne, "parandamatult nukker" (http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/beethoven_getumerka.htm) Kuigi noormehena oli Beethoven peaaegu keigar, jättis ta kasvava kurtuse ja maailmast eraldatuse mõjul oma välimuse unarusse. Oma loodusearmastuse poolest sarnanes Beethoven inglise luuletaja Wordsworthiga. Igal suvel veetis ta suurema osa ajast pikkadel rännakutel mööda maakohti, alati kaasas vihik, et üles kirjutada pähetulevaid mõtteid. Tema "Pastoraalne sümfoonia" on üks armastatumaid, tõeliselt maalilisi loodusidülle. Usku looduse ilusse ja headusesse reedavad kõik Beethoveni suurteosed. Varajases nooruses oli Beethoven Prantsuse revolutsiooni ja kõigi selle ideede fanaatiline pooldaja
Tundus, nagu oleks külmem tuulehoog mulle peale puhunud." kõik olid ühel nõul, et ta on hull. Ent mõnda aega selle teguviisi juures püsinud, mille vastu ta õigupoolest oli võimetu, jõudis ta niikaugele, et seadis kõik, keda ta tundis, endaga siirastesse suhetesse. Kellelgi poleks pähe tulnud talle valejuttu rääkida või teda tõrjuda tühja lobaga turgudest või lugemissaalidest. Selle asemel tundsid kõik, et nii suur siirus sunnib neid samasugusele lihtsusele, ja kogu loodusearmastuse, luule, tõesümbolid, mis keegi endast leidis, tõi ta kindlasti tema pilgu ette. Enamikule meist aga ei näita ühiskond oma palet ega pilku, vaid külgi ja selga. Võltsil ajal inimestega siirastes suhetes olemine väärib ometi üht hullusehoogu, või kuidas? Harva võime me selja sirgu ajada. Peaaegu igaüks, kellega me kohtume, nõuab mõningast viisakust nõuab, et talle meele järele oldaks; tal on pisut kuulsust, pisut annet, tal on
annaabi.ee 
