ülekandumine veime lunastamiseks. Kollektiivse abistamise peamiseks vormiks pulmades oli rahakorjamine. Pulmarahvalt noorpaari heaks rahakorjamise komme sai ilmselt laiema ulatuse alles 19. sajandil seoses jõukuse kasvuga külas. Rahakorjamise viise tunti mitmeid ja ja sageli kasutati samas pulmas mitut. Kõige üldisem, ent ka kõige uuem rahakorjamise kommetes oli rahakogumine viinaga pärast veimede jagamist. Taval on lokaalselt erinevad nimetused. Loodepoolses Eestis (Jüris, Ristil, Hageris, Noarootsis, Kullamaal, Lääne-Nigulas, Vigalas) oli tava nimetuseks pealisjoot. Edela-Eestis (Audrus, Pärnu-Jaagupis) tunti kommet laua otsa viimisena. Tartumaal nimetati seda terviseviina joomiseks ning Viljandimaal pruutviinaks... Ülemaaliselt tuttavaks rahakorjamise kombeks oli põrandapühkimine: noorik pandi põrandat pühkima, kusjuures pulmalised kogu aja jooksul mööda põrandat käisid ja uusi õlgi põrandale tassisid
6 Marek Thurn ning järgnevalt tema pärijad. 1661. aasatl läks Kihnu saar kui Pärnu krahvkonna osa Rootsi riigimehele Magnus De la Gardiele vastutasuks temalt äravõetud Kuressaare eest. 1680 a tagastati Kihnu reduktsioniseaduse kohaselt taas Rootsi riigi alluvusse. Seega oli saar 53 aastat eravalduses. Esimesed teated Kihnu (Kühno) kroonumõisast, mis asus saare loodepoolses osas, on pärit 1684 aastast. See oli väike riigimõis, mida haldasid rentnikud- reservohvitserid või Pärnu kaupmehed. Esimeseks rentnikuks oli leitnant Karl Friedrich Lilienfeld, viimasteks rentnikeks olid Graebnerid. Algul väikest mõisa suurendati järk-järgult kuni selle käes oli ligi 200 ha. Mõisa maad harisid kihnlased (sel ajal umbes 400) teokohustuse korras, mis oli siiski väiksem, kui mandrimõisates. Peale selle tuli püüda mõisale kalu ja küttida hülgeid
Kogu Suure Linnuse ühendus välismaailmaga käis läbi lõunamüüris asetsenud väravatorni, mida nimetati Kellatorniks ehk Toomväravaks. See värav paiknes praeguse Piiskopi tänava lõunaosas ja sarnanes arvatavasti all- linna väravate peatornidega, olles neist küll veidi madalam ning mõõtmetelt veidi suurem. Peale nimetatud Kellatorni sisaldas Suure Linnuse müür veel arvatavasti 11 sadultorni ja 2 suuremat torni. Kahe sadultorni jäänused on Toompea künka loodepoolses osas hilisemate majade küljes säilinud. Suuremate tornide kuju kohta täpsemad andmed puuduvad, kuna neist pole tänapäevani midagi olulist säilinud. Toompea tänavavõrk koosneb paljudest radiaalselt paiknevatest tänavatest, mis koonduvad kokku keskel asetsevale platsile, millel asub Toomkirik. Seoses ringmüüri ehitamisega rajati 14. sajandil nimetatud tänavakeste välisotstesse sadultornid. Sellist ringmüüriäärset tänavat, nagu see eksisteeris
annaabi.ee 
