MÖÖBEL oli kerge ja kõverjalgne, istmed kaetud heleda siidiga. Eriti saavutusterohke oli mööblivääristamiskunst elevandiluu, pärlmutri, intarsiaga, pronksiga. Käsitöös valitseb enneolematu täiuslikkus. Tuli moodi väikeplastika- väikesed kujukesed. Saksas alustas tööd portselani (pärineb Hiinast) tehas Meissenis. Lauanõud saavad ohtra kaunistuse. RÕIVASTUS on ülikülluslik ja ebapraktiline. Riided on õrnatoonilised, pitsilised. Soengud spiraal-lokilised, meestel pats ning puudrikihi all. PARGIKUJUNDUS muutus vastupidiselt barokile vabaks nö inglise pargitüübiks. MAAL Õrnad toonid Võbelev valgus Salapärane meeleolu Galantsete pidude teema, jõudeelu, lamburiteema Lainetav kompositsioon ANTOINE WATTEAU 1684-1721 Puhas rokokootunde ja kerguse väljendus. Sündis Põhja Prantsusmaal, asus 1702 aastal Pariisi. Varasemad maalid väikeseformaadilised olustikupildid. Watteau pühendub teatrimiljöö ja kõrgema seltskonnaelu kujutamisele.
Pierre Cardini 1967. aasta unisex-kosmosekollektsioon ,,Cosmos'' riietas naisi ja mehi nii, nagu nad võiksid kohe kosmosereisile asuda, pannes neile selga tervet keha katva trikoo, lukkudega dressid, tuunikad ja retuusid. (,,Moe ajalugu'' Nj Stevenson, 2011) 4. Hipid Hipide elustiil oli fokusseeritud vabadusele ja elule looduses. Nende riietus oli vaba ja riided olid tehtud looduslikest materjalidest nagu puuvill ja kanep. Hipide juuksed oli tavaliselt pikad ning lokilised. Käsitööesemed olid hinnas, kõik mis oli kootud, heegeltatud või makramee stiilis tehtud. Hiljem muutus populaarseks ka ise riiete värvimine ning batikastiilis nn.happesärgid. Püksid olid eelkõige pihani, tihti lilleliste kaunistuste ning narmastega allääres. Seelikud olid pigem pahkluudeni mitte minid, ning jalas olid sandaalid või käidi üldse paljajalu. Aksessuaaridena kasutati isetehtud ehteid ja lilleõisi. (http://www.acsu.buffalo.edu/~mwaltos/lis506/project/1960s/fashion
Pärast sõda hakkasid vallide asemel kerkima lokikuhilad. Kanti nii lokilisi tukajuukseid kui ka kuklajuukseid. Soengutele pandi võrk. Moes olid väikesed lokid ümber pea pärja moodi. 27 28 29 1950-1980 50- ndate aastate alguses hakati korraldama NSV Liidus esimesi moedemonstratsioone. Ilmusid moeajakirjad, kus põhimoes domineerisid lokilised soengud poolpikkadest juustest. 60-ndatel aastatel muutus soengumood kohevuse poole. Soengud olid tupeeritud, lühikesed juuksed, juukseid lõigati habemenoaga. Moes oli juuste blondeerimine. Naistel võeti eeskujuks 60-ndate aastate menukaid näitlejaid nagu Birgitte Bardod, Marina Vladi jne. Seetõttu olid moes heledad pikad juuksed. Kanti ka parukaid. Meestel olid moes poolpikad juuksed „ a la Beatles“ 70- ndatel aastatel Hakati korraldama juuksurite ja kosmeetikute konkursse
1930. aastate lokke peeti vägagi veetlevateks. See ajastu oli hariduse ja elegantsi aeg. Iga juuksekarv pidi olema õiges kohas. Kuna töölisrahval polnud palju raha, hoiti oma juuksehooldusvahendeid väga suure hoolega, et nad säiliksid mitu aastat. 3.4 Teine maailmasõda Materjalid selle peatüki kirjutamiseks on võetud internetileheküljelt: http://www.buzzle.com/articles/1940s-hairstyles.html Soengud 1940. aastatel olid jätkuvalt lokilised ning juuksenõeltega üles kinnitatud. Soengud olid elegantsed, kuid soengu õiget tegemine võttis palju aega (Lisa 11). Soovitatav oli kasutada soengute tegemiseks rulle. Enamus naisi kandsid pehmeid lokke, et näha välja naiselikud. Alguses olid juuksed pealael siledad, et kanda kübaraid, kuid aja möödudes hakati juukseid pealaele kuhjama. Üks populaarne soengu stiil oli Chignon, mille nimetus pärineb prantsuse keelsest väljendist: ,,Chignon du cou"
annaabi.ee 
