Betti Alver Puust palitu Päike paistis, kaste hiilgas, vidutas vihma veidike, pojuke mängis memme põlvel, seljas titekleidike. Juba need julged jõngerjalad jooksid joovikarabani. Tuli rätsep, õmbles riided, nikerdas nööpaugud nabani. Oli see hunt, kes äkki huikas, tusar tihniku asukas? Nooruk sõitis laia laande karuses killa-kasukas. Kihas taplus, loitsid leegid, suitsesid sõja-kerised, mehepoeg vaarus keset välja, vammused veidi verised. Memmele jäid tühjad nurgad, taadile hobuste talitus, pojuke viidi kabelimäele puhkama puust palitus.
tapeti vanglaülem ja paar valvurit, väravad murti lahti, vangid vabastati ja hoone süüdati põlema. Selle eeskujul toimus sama ka teistes Tallinna vanglates. Rüüstati ka politsei- ja kohtuasutusi. Nende aknad-uksed peksti puruks, tänavale kuhjatud mööbel ja dokumendid põletati maha. Relvastatud sõdurid tapsid ohvitsere ja politseinikke. Terve öö oli Tallinnas ja ka teistes linnades rahutu. Kuulda oli laske ja purjus jõukude lärmi ning mitmel pool loitsid tulekahjud. Õnneks likvideeris omaalgatuslikult loodud miilits korratused üsna kiiresti. Selle revolutsiooniga avanesid erinevad arenguväljavaated kõigile Vene impeeriumi rahvastele. Juba märtsis taaskehtestas Venemaal võimule tulnud Ajutine Valitsus Soome põhiseaduse, kuulutas välja Poola iseseisvuse ja alustas läbirääkimisi Ukrainale autonoomia andmiseks. Ka eestlased seadsid eesmärgiks autonoomia. Sellest oli räägitud juba 1905.aastal,
Siis pärasse, kõlisedes kui luukere. Siis hakkas ta äkki jälle käsi liigutama ja kähistas: lõi virama jõejoom ja madalad kõrkjarannad alanesid tulija ees. Tema aga kasvas kui "Kus mu pamp? Too mu pamp venesse!" hiiglane, mattes endaga poole taevast; ta oli kõhutav ja vali, ainult silmad ta süsimustas Maret ruttas uuesti kaldale ja leidis rohust raske sõduriranitsa. Ta viis selle venesse, näos loitsid pehmelt ja armsalt... ühele poole lookas kui veeämbrit kandes. Siis hakkas ta koju sõudma. Ning Maret nuttis läbi une. Kogu tee üle jõe ei rääkinud ta sõnagi. Ta vahtis pead pööramata, silmadega otsekui
vange vabastama. Paksu Margareeta juures, mis tol ajal oli vangla, tapeti vangla ülem ja paar valvurit, väravad murti lahti, vangid (sh ka kriminaalkurjategijad) vabastati ja hoone süüdati põlema. Sama kordus kõigis Tallinna vanglates. Seejärel rüüstati politsei- ja kohtuasutusi: aknad ja uksed peksti puruks, mööblist ja dokumentidest kuhjati tänavatele tuleriidad. Relvastatud madrused ja sõdurid tapsid ohvitsere ja politseinikke. Öö oli rahutu: mitmel pool loitsid tulekahjud, kostis tulistamist ja purjus jõukude lärmi. Samalaadsed sündmused leidsid aset teisteski suuremates linnades, kus oli rohkesti vene töölisi ja soldateid. Korratused likvideeriti siiski üsna kiiresti ning laiali aetud politsei asemel võttis korravalve oma õlule omaalgatuslikult loodud miilits. Autonoomia Revolutsiooniga avanesid uued arenguväljavaated kõigile Vene impeeriumi rahvastele. Märtsis taas-kehtestas Ajutine Valitsus Soome põhiseaduse, kuulutas
Mr. Bankes lihtsalt seisis seal. Lily kingad on suurepärased, märkas ta. Lubavad varvastel end vabalt tunda. Ta poleks suutnud end väljendada. Nõnda pani ta pintslid praegu korralikult üksteise kõrvale kasti ja sõnas William Bankesile: “Nii järsku läheb külmaks. Tundub, et päike annab vähem sooja,” ja vaatas seda öeldes ümberringi, sest valgus oli veel küllalt ere, rohi ikka pehmelt sügavroheline, maja ümbritsevas aias loitsid kannatuslille purpursed õied ja kõrgest sinast kostsid vareste ükskõiksed kraaksatused. Kuid miski liigatas, välgatas, pööras õhus hõbedast tiiba. Oli ikkagi september, septembri keskpaik, ja kell oli kuus läbi. Mr. Bankesile oli meeltmööda, et Lily palus “mõelda tema tööle”. Ta oli sellele mõelnud, ja õige sageli. Arvutuid kordi oli ta ütelnud: “Ramsay on üks neist, kes loovad oma parima enne neljakümnendat eluaastat
annaabi.ee 
