Luulekogu terviklikkus Marie Under on saanud väga palju inspiratsiooni ümbritsevast loodusest. Luuletused on kurvad ja mõtlikud. Lemmik luuletus Kes? Kes istub ümber minu laua, kui ükskord olen ära kaua? Ma jahmun ajest naeruväärsest: kes joob mu tassist siniäärsest? Sest klaasist mõni rüüpab lohtu, Kust minu ema võttis rohtu?... Ja kelle, kelle jalapuute all nõtkub kord mu vaibaruute? Kes sorib minu raamatutes, kus olen viibind naerdes, nuttes? Ja minu säng... Oh, mis ma pärin! Mu pühim paik... On kurgus värin. Kes kisub õndsalt akna valla, kui kevad astub aeda alla? Kes ootab uksel? Kelle aste
Nii nagu pole kaht täiesti sarnaste näojoonte ja kehakujuga inimest, pole ühesugune ka meie hinges toimuv. Pole haruldane, et leinajate vahel tekivad lahkhelid selle tõttu, et kellelegi heidetakse ette liigset leinamist või leina puudumist. Kui hinges toimuvat üksteisega ausalt jagatakse, selgub aga, et inimesed väljendavad oma tundeid sootuks erinevalt, ka ei pruugi tunded kulgeda sama rada pidi ja ühtlases tempos. Millest ühele on abi ja lohtu, võib teisele olla samal ajal talumatult raske. Sageli kuuleme lohutajate suust, et nad teavad, mis teine tunneb. Need Elitec Kindel sündmus, millega iga inimene elu jooksul kokku puutub, on surm. Meie ühiskonnas tavapäraselt surmale ei taheta mõelda, seda kardetakse ja lähedase kaotanud inimest sageli välditakse, sest temaga ei osata käituda. /Pärnu Postimees, 05.oktoober 2008/ Loe tervet artiklit:
.. mida kauem te ootate... ALEKSANDER: (Belinskile) Pole mõtet sõnu raisata. (Aleksandrale) Aga mis sa Vjazemskist arvad? Borodino all lasti tal kaks hobust sadula alt maha, see annab tema luulele paljud asjad andeks. VARVARA: Kozlov, Aleksandra! LJUBOV: "Kust leiaks valuvermeis süda kurbusele rohtu, ei külma mulla alt nüüd eal mu sõber paku lohtu." TATJANA: Kui morbiidne! Ei, Baratõnski! "Mustlastüdruk". ALEKSANDER: Oi, taevake! Ma pöördun meie kriitiku poole. TATJANA: Jah, siin on nüüd küll kirjanduskriitikut vaja. (Vaatavad kõik Belinski otsa.) BELINSKI: Meil ei ole kirjandust. (Paus.) 30 ALEKSANDER: No, hüva. Mina annaksin härra Puskinile oma
annaabi.ee 
