Sellest tekkis neil loomulikult ka tüli, milles Stradlater Holdeni nina lõhki lõi ning samal ööl otsustas Holden Pencey´st jalga lasta. Stradlater tundus üsna rahuliku poisina ning ega ta eriti Holdenile äiata ei tahtnud, aga kuna too seda nii noris ja selliste sõnadega sõimas, ei jäänud muud midagi üle. Mainiksin selle ka ära, et Stradlater mängis korvpalli ning oli Holdeni sõnade järgi meeskonna hing. Ackley oli aga Stradlateriga võrreldes veel lohakam ning raamatus kirjeldab Holden teda nii :"Ta oli ilmatu pikk umbes jalga neli tolli, längus õlgadega ja viletsate hammastega". Ackley oli veel vistrikke täis ja hambaid ei pidavat ta ka pesema. Kui ta Holdeni tuppa tuli, hakkas ta kõike näppima ja ei kuulanud, kui Holden tal midagi teha palus. Ackley käis aeg-ajalt Holdeni toas oma meelt lahutamas ning ega tal selles teoses suuremat rolli polegi kui et käib Holdeni toas, nad ajavad pisut lolli juttu ja siis astub
ka kõige hullemad. Stradlater oli Holdeni toanaaber Pencey´st, keda ta veidi põlgas, kuid samal ajal ka kadestas. Stradlater oli hoolitsetud välimusega, kuid samas veidi lohakas poiss. Holden kadestas Stradlaterit , kuna too käis Holdeni ühe vana sõbrannaga. Sellest tekkis neil loomulikult ka tüli, milles Stradlater Holdeni nina lõhki lõi ning samal ööl otsustas Holden Pencey´st jalga lasta. Ackley oli aga Stradlateriga võrreldes veel lohakam ning raamatus kirjeldab Holden teda nii :"Ta oli ilmatu pikk umbes jalga neli tolli, längus õlgadega ja viletsate hammastega". Ackley oli veel vistrikke täis ja hambaid ei pidavat ta ka pesema. Kui ta Holdeni tuppa tuli, hakkas ta kõike näppima ja ei kuulanud, kui Holden tal midagi teha palus. Ackley käis aeg-ajalt Holdeni toas oma meelt lahutamas. Sally. Too oli Holdeni ammune tuttav, kellega nad korraks teoses ka kokku said. Tüdruk õppis Mary A. Woodruffi
vormikoolkonna ja angloameerika uuskriitika koolkonna esindajad. Uuskriitika arenes 1920-50.aa Inglismaal ja USAs. Kirjandusloo mudeldamise asendasid nad immanentse/tähelepaneliku lugemisega. Kirjandus eksisteerib väljaspool aega ja selles mõttes on kõik autorid kaasaegsed. Viidati Th. S. Elliotile: poeetilise teksti kirjutamine ei ole seotud oma tunnete väljendamise vaid hoopis oma emotsioonide varjamisega. Tunne on tihendatud sümboliks. USA kirjandusteadus on julgem ja lohakam kui Euroopa oma, samuti ei olnud USAs strukturalismi, millelt hüpati kohe üle poststrukturalismi. Vene formalistid ja hiljem Tsehhi ja Prantsuse strukturalistid kritiseerivad tüpoloogilist ja evolutsioonilist kirjanduslugu. Kirjanduslik tekst ei taandu biograafiale ega ajaloolisele kontekstile. R. Jakobson: traditsiooniline kriitik ei tegele teksti endaga, vaid ainult kontekstiga. Vene formalistid püüdsid luua puhtimmanentset kirjanduskriitikat. V
annaabi.ee 
