kaevamisel, vahel äritseb kaupadega külatänavatel ning siis avab koguni oma kaupluse Peipsi ääres. Terve romaani käigus toimub peategelase logardistaatusest väljakujunemine. Lugemist teevad huvitavamaks ka autori värvikad iseloomustused ning omapärane keelekasutus. ,,Ekke roni alla!" hüüab ema pahuralt. Poiss oli roninud puu otsa ning mänginud kägu. Oli jälle aeg poisile nahapeale anda. Neenu Moor koguaeg kirus oma logardist poissi, kes tööd ei teinud ega teeninud sentigi. Ekket ei sallinud mitte keegi ning ta oli üleküla teada logard. Kuid naaberpere tütar armus just sellisesse poissi, kes ei ole nagu teised, ka selliste jaoks pidi jätkuma hellust. Kuid Eneken Üüve ütles posile, et tas pole veel piisavalt meest ning et ta on käärimas, toores ja hapu. Nüüd tekkis Ekke Mooril tahtmine minna maailma rändama, ennast avastama, ning leida tee ,,lahtiste allikateni".
ainult kahel inimesel. Vanal sõjaväearstil ja kiriklas, sest teeskleb et tahab preestriks saada. Perekonnas teda ei sallita. Julien põlgab oma perekonda - isa ja vendi, sest need on ainult lihasmass ega mõista tema raamatulembust. Vennad peksavad teda tihti, sest tajuvad tema loomupärast üleolekut neist. Isa peab teda kasutuks logardiks. Seega on päris hea, kui linnapea otsustab Julienist oma lastele koduõpetaja teha. Isa saab logardist lahti, Julien parema elu. Linnapea, härra Rénal kardab väga, et kuna Julien on nii tark ja võimekas, äkki ta läheb tema rivaali, härra Valenod' lapsi õpetama kui see talle rohkem raha pakub. Tekkinud suhete tõttu Julieni ja proua de Rénali vahel otsustatakse, et on kõige parem, kui Julien läheb teise linna seminari. Seminaris ei sallita Juliani eriti. Seminari direktor tundub vaenulik ja külm, teised seminaristid on rumalad ja kadedad, valitseb üldine nõmedus ja
puikleb mis ta puikleb kuid annab andeks ja ütleb sosistades et Ta ei unusta seda mis ta mees talle tegi ning hakkab mehele kättemaksu plaanima. Lucas ja Valere peavad aru selle üle kuidas leida lahendus ühele suurele probleemile. Nimelt on nende peremehe tütar haigestunud raskesse haigusesse ning arstid ei oska kuidagi leida lahendust selle mis haigus vaest last vaevab. Nende juttu kuuleb pealt Martine ning sosistab endale,et on leidnud suurepärase võimaluse oma logardist mehele kättemaksta ta soovitab neile ühte imepärast meest kes oskab lootusetuid haigeid ravida. Martine õpetab neid, et too mees ei taha endale tunnistada, et on tohter kui ta on juba kord nii otsustanud, siis peate te mõlemad võtma vemblad ja teda sellega vemmeldama, kuni ta lõpuks tunnistab seda, mida ta alguses varjab. Martine räägib veel meestele, et too imapärane mees olevat terveks ravinud naise kes oli juba 6tundi tagasi surnud ning kui teda taheti hakata maha matma toodi
Vahel üritas isegi paberile värsse kirja panna ning saatis neid ümbrikus tüdrukutele, peamiselt Eneken Üüvele. Eneken oli tüdruk kes oli Ekke naaber. Muidugi oli ta tüdruk, kes Ekkele meeldis ning samuti meeldis Eneken ka Ekkele. Tüdruku akna all käis poiss ikka ja jälle öhtuti. Vaikselt ja salaja, et keegi ei näeks. Selleks suureks põhjuseks oli Toomas Üüve, Enekeni isa. Talle absoluutselt ei meeldinud see, et tema tütar suhtleb ja on hea sõber Ekke suguse logardist poisihakatisega. Üüve perekond oli jõukas ja hea mainega ning Toomasele ei meeldinud, kui ta tütar suhtleb vaese perekonnaga. Kuid Eneken ei hoolinud sellest, mis ja millisest perekonnast Ekke pärit on. Tema jaoks oli tähtis Ekke ise. Kord ühel suurel Ingelandi laadal olles otsis poiss Enekeni terve päeva, et teda näha, seal ostis Ekke tüdrukule paberist ingli millel polnud rahas suur väärtus, kuid Enekenis tekitas see hea tunde. ,,Eh nalja ja rumalust," pahandab Ekke Moor,
Jumaldab Napoleoni kuid kuna see mees pole sel ajal ühiskonnas väga soositud, varjab seda. Ta tunneb, et peab olema kõiges tasemel ja teistest parem. Põlgab oma perekonda isa ja vendi, sest need on ainult lihasmass ega mõista tema raamatulembust. Vennad peksavad teda tihti, sest tajuvad tema loomupärast üleolekut neist. Isa peab teda kasutuks logardiks. Seega on päris hea, kui linnapea otsustab Julienist oma lastele koduõpetaja teha. Isa saab logardist lahti, Julien parema elu. Linnapea, härra Rénal kardab väga, et kuna Julien on nii tark ja võimekas, äkki ta läheb tema rivaali, härra Valenod' lapsi õpetama kui see talle rohkem raha pakub. Seega ka maksab hästi. Linnapea naine, proua Rénal, on õrn ja kogenematu, ligi kolmekümneaastane naine, kes pole kunagi mõelnud, et naised võiksid meestega võrdväärsed või targemad olla. Ta on leppinud oma abikaasa halvustava suhtumisega naissoosse ega ootagi temalt midagi rohkemat
annaabi.ee 
