Juhul, kui on ette nähtud moodustada tihe hekk, siis on kõige mugavam istutada ligikaudu 50 cm sügavustesse ja 50 cm laiadesse istutuskraavidesse. 34.Viburnum opulus - harilik lodjapuu 34.1. Liigi lühikirjeldus Harilikku lodjapuud leidub kõikjal Euraasias, Aasia lääneosas, Altai mäestikus ja Põhja-Aafrikas. Eestis on ta sagedane (bio.edu.ee). Liik eelistab niisket kasvukohta. Ta kasvab lammimetsades, põõsastikes, mageveekogude ääres ja metsaservadel. Mulla omadustelt sobivad lodjapuule nõrgniisked ja viljakad aluselised huumusmullad, ning ka toorluhamullad. Valgusolude poolest sobib nii poolvari kui ka täisvalgus (Godet, 2000). Täiesti külmakindel, ning talub ka linnakeskkonna saastet (bio.edu.ee) Põõsas on 2m kuni 4m kõrgune, ning pindmise juurestikuga (Godet, 2000), mis on keskmiselt arenenud. Mitmeaastane ja heitlehine põõsastiku võra on rohkesti harunev, ning ühekojaline. (bio.edu.ee)
Kui see ununeb on hiljem raske aru saada, milline on poogitud sordisireli oks ja milline tavaline sirel (Calmia istikuäri portaal). 4.22. Viburnum opulus Harilik lodjapuu 4.22.1. Kirjeldus Harilikku lodjapuud leidub kõikjal Euraasias, Aasia lääneosas, Altai mäestikus ja Põhja- Aafrikas. Eestis on ta sagedane (bio.edu.ee). Liik eelistab niisket kasvukohta. Ta kasvab lammimetsades, põõsastikes, mageveekogude ääres ja metsaservadel. Mulla omadustelt sobivad lodjapuule nõrgniisked ja viljakad aluselised huumusmullad, ning ka toorluhamullad. Valgusolude poolest sobib nii poolvari kui ka täisvalgus (Godet, 2000). Täiesti külmakindel, ning talub ka linnakeskkonna saastet (bio.edu.ee) Põõsas on 2m kuni 4m kõrgune, ning pindmise juurestikuga (Godet, 2000), mis on keskmiselt arenenud. Mitmeaastane ja heitlehine põõsastiku võra on rohkesti harunev, ning ühekojaline. (bio.edu.ee)
Vaata ka mõlema taime liigikirjeldusi. HARILIK LODJAPUU (Viburnum opulus) Joonis 32. Harilik lodjapuu. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/7/70/Viburnum_01.JPG/250px- Viburnum_01.JPG Iseloomustus Harilikku lodjapuud leidub kõikjal Euraasias, Aasia lääneosas, Altai mäestikus ja Põhja- Aafrikas. Eestis on ta sagedane. Liik eelistab niisket kasvukohta. Ta kasvab lammimetsades, põõsastikes, mageveekogude ääres ja metsaservadel. Mulla omadustelt sobivad lodjapuule nõrgniisked ja viljakad aluselised huumusmullad, ning ka toorluhamullad. Valgusolude poolest sobib nii poolvari kui ka täisvalgus. Täiesti külmakindel, ning talub ka linnakeskkonna saastet. Põõsas on 2m kuni 4m kõrgune, ning pindmise juurestikuga, mis on keskmiselt arenenud. Mitmeaastane ja heitlehine põõsastiku võra on rohkesti harunev, ning ühekojaline. Lodjapuu nooremad võrsed on hallikasvalged, punaka varjundiga ja roostevärvi
annaabi.ee 
