väikeseks kahanenud. Raha oli riigil veelgi vähem. Nii võttiski kuningas Karl XI ette mõisate taasriigistamise, mida juba Gustav Adolf oli ette valimistanud. Kuid Rootsi riigipäeval polnud tegelikult õigust Liivimaa privileegide tõttu Liivimaa kohta käivaid seadusi vastu võtta, sest see oli ainult Liivimaa maapäeva õigus. Ja juba Gustav Adolfist alates oli iga kuningas tõotanud Liivimaa õigusi mitte rikkuda. Seda oli teinud ka Karl XI Ljungbys 10. mail 1678.aastal, kuid klausliga, et see tõotus ei tohi kuningale ja riigile kahju teha. Ja nüüd kuninga arvates kahju sellest sündis. Reduktsioon toimus mitte ainult vahepeal rootslastele antud mõisates, vaid ka balti aadli pärusmõisates. Kuigi kindralkuberner oli Eestimaa mees, osutus ta kuningale truuks sulaseks ja töötas kuninga kasuks raudse järjekindlusega. Rüütelkonnal polnud temast mingit tuge. Nii algas Liivimaa rüütelkonna võitlus
jõutakse plussi ja hakatakse tulu teenima. Põhjasõja eelõhtuks oli Rootsi riigikassa raha täis, rahaliselt oldi valmis, sõjaliselt ja diplomaatiliselt mitte. Karl XI valitsemise alguses oli riigil 10,5 milj riigitaalrit võlga, aastane sissetulek 4 milj. Reduktsiooni idee oli 1678.aastal uuesti üles kerkinud, oli see idee jõudnud ka Liivimaalaste teadvusesse. Liivimaa aadlikud võtsid igaks juhuks teekonna Stockholmi, Gustav von Mengden delegatsiooni juht, kohtuti kuningaga Ljungbys, räägiti olukorrast, seal olles olid aadlikud reduktsiooniga nõus, aga soovivad, et kõrgaadlilt tuleks maa tagasi võtta, sest Liivimaal oli suuremad maavaldused Rootsi kõrgaadlile läänistatud. Sooviti ka, et nende maid tagasi ei võetaks ja sooviti ka oma privileegide taaskinnitamist. Kuningas kaarte ei avanud, et reduktsioon on veel ulatuslikum, aga samas on nõus privileege kinnitama. Kui 1680.aasta riigipäev on ära
Tehti põhimõtte küs, enne midagi ei maksta kui saadetakse saatkond kuninga juurde. Saatkonna etteotsa tõuseb Gustav von Mengden. Minnakse kuninga juurde ja otsustatakse laiemalt asju kaevata, otsustatakse esitada kaebus rootsi kõrgaadli vastu, kes liivimaal omasid suuri maavaldusi. Kuningas võttis saadikud vastu 1684 a andis välja ka resolutsiooni ( Ljungby resolutsioon). Kuningas kinnitas resolutsiooniga, et ette ei võeta midagi, mis ei lähe vastuollu eelnevate privileegidega, Ljungbys taaskord kinnitas liivimaalaste privileegid. Liivimaa poliitilist võiu ei kavatsenud ta mingil moel piirata. Liivimaalaste ja teiste välisprovintside jaoks üllatus, et reduktsiooni tahetakse laiendada ka provintsidesse. Näidati selgelt, et Eestis ja Liivimaal tuli tagasi võtta kõik omaaegsed piiskoplikud, ordule ja ordumeistlie kuulunud mõisad . Tagasi riigile tuli võtta maavaldused, mis kuningas oli broneerinud rootsi aadlile. Üle poole maavalduste saajates moodustasid rootsi aadlikud
annaabi.ee 
