Veeringel mingit lähtekohta ei ole, aga võime alustada ookeanidest. Veeringet käigus hoidev päike soojendab ookeanide vett ning osa sellest aurub. Tõusvad õhuvoolud viivad selle auru atmosfääri jahedamatesse kihtidesse, kus ta kondenseerub pilvedeks. Õhuvoolud kannavad pilvi ümber maailma, nendes olevad veepiisakesed põrkavad kokku, ühinevad ning langevad taevast sademetena maha. Osa sademeist langeb lumena ning võib kuhjuda jääkilpidesse või liustikesse, milles külmunud vesi võib säilida tuhandeid aastaid. Soojemas kliimas lumikate kevadeti sageli sulab ning maapinda mööda ära voolav sulavesi võib põhjustada üleujutusi. Osa lumest ja jääst sublimeerub, s.o läheb tahkest olekust vahetult gaasilisse. Enamik sademeist sajab ookeanidesse tagasi, osa aga mandritele ning moodustab raskusjõu toimel mööda maapinda voolates pindmise äravoolu. Osa
välja ei voola sealt midagi, tegemist on umbjärvega, suurim jõgi, mis toob vett sinna järve on Jordani jõgi. Maa-ala pikaajalises veebilansis sademete suhe on võrdne sealt aurunud veehulga ja äravooluga. Lühiajaliselt mõjutavad aga veel pinnavee imbumine põhjavette, põhjavee juurdevool, 4 sademevee peetumine taimedes, vee akumuleerumine mulda, järvedesse, veehoidlatesse või liustikesse, olme- ja tootmisvee võtmine või selle heitmine veekogusse. Veenilanss annab ettekujutuse maa-ala, veekogu või muu osa veega varustatusest. Kokkuvõtteks Järvenõgude tekke järgi liigitatakse järved tektoonilisteks ( maakoore nihke tekkel), vulkaanilisteks ( kustunud vulkaanidesse kogunenud vesi), lammi-, karsti-, pais-, tehisjärvedeks. Nende kuju, sügavus ja suurus on ajapikku muutuvad inimtegevuse, kinni kasvamise ehk
Lühiülevaade veeringest Veeringel mingit lähtekohta ei ole, aga võime alustada ookeanidest. Veeringet käigus hoidev päike soojendab ookeanide vett ning osa sellest aurub. Tõusvad õhuvoolud viivad selle auru atmosfääri jahedamatesse kihtidesse, kus ta kondenseerub pilvedeks. Õhuvoolud kannavad pilvi ümber maailma, nendes olevad veepiisakesed põrkavad kokku, ühinevad ning langevad taevast sademetena maha. Osa sademeist langeb lumena ning võib kuhjuda jääkilpidesse või liustikesse, milles külmunud vesi võib säilida tuhandeid aastaid. Soojemas kliimas lumikate kevadeti sageli sulab ning maapinda mööda ära voolav sulavesi võib põhjustada üleujutusi. Osa lumest ja jääst sublimeerub, s.o läheb tahkest olekust vahetult gaasilisse. Enamik sademeist sajab ookeanidesse tagasi, osa aga mandritele ning moodustab raskusjõu toimel mööda maapinda voolates pindmise äravoolu. Osa pindäravoolu veest jõuab orgudes olevatesse jõgedesse ning liigub
Mere pindala on 589 600 km², keskmine sügavus 40-60 meetrit ja suurim sügavus 160 meetrit. Veetemperatuur on suvel 4-12 °C, talvel -1,6...-1,8 °C. Meri külmub talvel kinni, suvel on lõunaosa jäävaba. Looded on nõrgad. Meres on vähe saari. Wrangeli saar on suur, ülejäänud tillukesed. Merre suubub ka vähe jõgesid ja needki on lühikesed. Suurimad neist on Amguema Tsukotkal ning Kuk, Utukok, Kokolik, Noatak ja Kobuk Alaskal. Viimasel jääajal oli suur osa maailma veest külmunud liustikesse ja mandrijäässe ning maailmamere tase 100-120 meetrit tänapäevasest madalam. Tsuktsi meri oli ära kuivanud ning Aasia ja Põhja-Ameerika maismaaühenduses. Seda maismaasilda nimetatakse Beringiaks ning selle kaudu pääsesid ürginimesed Põhja-Ameerikasse. Põhja-Ameerika asustati mitme lainena. Labradori meri Labradori meri on ääremeri Atlandi ookeani loodeosas Põhja-Ameerika rannikul. Piirneb edelas Labradori poolsaarega, loodes Baffini saarega ja kirdes Gröönimaaga. Põhjas
annaabi.ee 
