lõpuseid. See on tõend selle kohta, et täielikult kaotatud tunnus ei saa enam taastuda loomade hilisemas ajaloolises arengus. Ihtüosaurused sünnitasid elusaid poegi. Lendavad roomajad. Lendsisalikel oli eesjäseme pikenenud varba ja kere vahel nahakurd ehk lennus. Nad olid erinevate mõõtmetega: alates varblase suurusest ja lõpetades gigantidega, kelle tiibade siruulatus oli 10 meetrit. Algul need sisalikud lendasid halvasti, nad viskusid alla kaldakaljudelt, liuglesid õhus, sukeldusid kalade järele ja pärast ronisid vaevaliselt tagasi üles kaljudele oma jäsemete vabade varvaste abil. Hiljem lendsisalike saba muutus lühemaks ja kadusid ka hambad. Lend muutus jõulisemaks. Nende nahkjalt lennuselt on õnnestunud leida midagi karvadetaolist. Ei ole võimatu, et oma arengu lõpul muutusid lendsisalikud püsisoojasteks. Roomajate väljasuremine. Eksisteeris Ka väga palju teisi kujult, suuruselt ja eluviisilt imelikke roomajaid
iga vahetund valmistasime kaunistusi. Me saime isegi õpetajalt kiita. Õnneks möödus päev kiirelt. Tundide lõppedes jooksin alla garderoobi, et kiiresti koju saada. Kuna õpilasi oli palju pidin trügima ja nende vahelt pugema, et oma välisriideid kätte saada. Väljudes koolimajast liikusin läbi Lepistiku pargi nii nagu ma ka hommikul kooli tulles. Lepistiku peatuses pidin muidugi ootama, sest minu bussini oli aega veel 6 minuti. Peatuses seistes jäid mulle silma kajakad, kes liuglesid taevavõlvil ja jalutasid inimeste vahelt läbi. Eemal pildusid algklassi poisid partidele saia. Peagi ühinesid partidega suured kajakad ja isegi varesed, kes muidu puude otsas tähtsalt kraaksusid. Sõpruse puiesteel kihutasid autod ilmselt kas koju, poodi, tööle või kuskile mujale. Inimesed möödusid tänavatel peaaegu, et joostes. Kõigil oleks just kui kuhugi kiire. Lõpuks jõudis ka minu oodatud buss kohale. Kohe seadsid ka inimesed end ukse ette valmis, et sisse trügida
Võistlusmaa pikkus oli 25km ja rada oli aetud Emajõe jääle. Mõtte algatajateks olid Ilmar Reimann ja Elmar Lepp. Võistlustest kirjutati järgmiselt ("Päevaleht",1921, nr.57): "27. veebruaril korraldas Tartu "Kalev" Emajõel ülemaailmsed suusavõistlused 25 km peale. Inimesed hakkasid jubakella poole kahe ajal Emajõele kalamehe maja kuurde kogunema. Ilm oli pehme. Niisugust inimeste hulka on harva võistlustel näha olnud. Kell oli just veerand kolm, kui suusatajad stardist välja liuglesid. Igaühel tuli neli ringi sõita. Ringi suurus oli 6250 m. Peale võistlust viidi suusatajad sauna. Peale pesemist tundsid võistlejad endid palju värskemad olevat. Võistluste korraldus Tartus oli hea. Võitjana tuli kohale Arnold Veiss ajaga 2 tundi 40 minutit. Kui vähe nendel aegadel suusaspordile tähelepanu pöörati, näitab asjaolu, et 1921.a."Eesti Spordilehes" ei kirjutatud nendest võistlustest sõnakestki. Ja
sümpaatne inimene ei tundu. Raamatus, mis on Eestis ainuke tõeline rockmuusiku biograafia, kirjutab ta julgelt 1980. aastate Eesti rockmuusikast ja selle aja muusikutest ning enda eksirännakutest tavainimesele tabamatus maailmas. Samas võib seda raamatut võtta ka kui ühest ajastust ja noortest selle keskel, kes ennast lihtsalt lõbusalt aega veetes surnuks joovad. Ise ütleb ta nii: ,,Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbi terve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad keset surmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõige imelisemad laulud." Vaatamata kohati brutaalsena paistvale muusikute elupõletamisele suhtub autor neisse poolehoiu ja mõistmisega, tegemata neile liiga. (Või siis tehes seda õige pisut.) Kõik muusikud, kes neil aastail vähegi tuntud olid, on siin raamatus mainitud: Ivo Linna, Gunnar Graps, Tarmo ja Toomas Urb, Tõnu Raadik, Sven Grünberg,
,,Viiul nuuksub, viiul vingub,/ süda on nii roid...". Luuletuse ,,Ärkamine" mõte algab rahulikult, kõik tõesti alles ärkab ja on värske: ,,Hommikudust aurav libises mult loor ärkasin kui raskest unenäost.". Edaspidi on palju romantilisuse hõngu ja tekib ärkava kevade tunne. Heiti Talvik on suutnud luuleridades olevate detailidega tekitada suurepärase kujutluspildi. Lugedes sõnu, tekib tunne, nagu vaataks pildiraamatut: ,,Valgeis pilvis aga ees mul' ujus aed,/ oksilt õied liuglesid kui lumi."(,,Ärkamine"). Mida lõppu jõudes, seda reaalsemaks ja selgemaks sõnad ning mõte läheb: ,,Uneuimad ruttu pühi laugelt,/ elu ise viimaks ootab sind veel ees..."(,,Ärkamine"). Heiti Talviku esimesed luuletused on väga ilusad ning rahulikud. Lugedes tekivad kergelt silme ette ilusad kujutluspildid luuletuses toimuvast. Talvik alles avastab luuletamise ilu ning läheb enamasti kaasa tolle ajastu teemade ja olemistega, kuid üritab säilitada omapärasust
annaabi.ee 
