antiigist. Alles 14. sajandil, kui ilmalik kultuur kiriku eestkostmise alt enam vabaneb, tekib komöödiateater, eriti Prantsusmaal ja Saksamaal. Prantsusmaal saab populaarseks farss (100- 300 värsi pikkune naljamäng, mis oma temaatikalt meenutab fablioosid. Teise liigina eisnesid sotiid- narrimängud, milles näitlejad kandsid narririideid. Sotiide ettekanne oli suuremas osas improvisatsioon. Avaramad võimalused olid keskajal kiriklikul draamal. Selle algeliseks eelkäijaks oli liturgilises teenistuses antifoonid- koguduse ja preestrivahelised vastaslaulud. 10. sajandil hakati jumalateenistustesse põimima pantomiimilise stseene piiblist. Neist kujune 10- 12. sajandil välja suurte kirikupühade puhul ettekantav liturgiline draama. Etendus toimus ladina keeles., näitlejateks olid vaimulikud. 11- 12. sajandil muutub näidend rahvuskeelseks, sellesse põimitakse üha enam ilmalikke elemente ja see kasvab ka ulatuses. Kujunevad piibliainelised näidendid müsteeriumid,
hukatuslikud pettused. (Anglikaani kiriku 31. usuartikkel) Siiski on anglikaani kiriku armulauateoloogias on väga erinevad vaatenurgad, millest üks on üpris lähedane katoliku kiriku mõistmisele, teine aga toob esile anglikaani kiriku kalvinistliku traditsiooni. Mõlemad teoloogilised käsitused peegelduvad 19. sajandist alates kahes peavoolus: kõrgkiriklikus ja madalkiriklikus suunas ja sellega ka väga erinevas kiriklik-liturgilises tegelikkuses. Ka siin on armulauateoloogia peateemadeks missaohvriproblemaatika ja Kristuse reaalpresents armulauaelementides. Erinevad ütlused missaohvri küsimuses toetuvad The Book of Common Prayer'i erinevatele versioonidele. Vanim neist (1549) lisab konsekratsioonipalvele ohvripalve ning on sellega üsna lähedane katoliku kiriku õpetusele ja praktikale, samas kui hilisemates variantides (1552 ja järgmised) sisaldub ohverdustoiming pärast kommuniooni
Troobid olid kasutusel just keskaja kirikumuusikas. Tavaliselt kommenteerib uus tekst või muusika olemasolevat ja seob seda paremini laulu teemaks oleva kirikupühaga (jõulud ja lihavõttepühad on väga olulised kirikupühad). Troope paigutati ka missa osade sisse. 15. Liturgiline draama Liturgiline draama ei eristunud algselt teenistusest oma tonaalsuse poolest, kuigi polnud ka kanooniline ehk rangelt reeglitele vastav vaba element liturgia sees. Liturgilises draamas tegelased muutuvad üha värvikamaks, omandavad mingi karakteersuse. Algselt troobid lauldi, hiljem muutub see kõneks. Tekkisid kõneintonatsioonid. Traditsiooniliste kirikuzestide asemel hakkavad tekkima keerulisemad zestid. Sai vohama lüüa autorite fantaasia. Kahju kannatajaks oli liturgia ilmalik moment hakkas kiriku üle võimust võtma. Lõppudelõpuks Ingentius III oli sunnitud liturgilised draamad keelustama 1210. aastal keelustati liturgilise draama esitamine kiriku
annaabi.ee 
