Tänapäeval kasutatakse litograafiat põhiliselt kunstis, trükitööstuslikku litograafiat asendab ofsettrükk. Esimese litograafilise trükimasina ehitas New Jersey paberitootja Ira A. Rubel 1906. aastal. Selles trükimasinas kanti kujutis trükisilindrilt kummiplaadile ja sealt edasi paberile. Taolist tehnoloogiat, kus kujutis trükitakse paberile kummisilindri abil, kasutavad peaaegu kõik tänapäevased ofsettrükimasinad. Litograafia liike: Autolitograafia puhul kantakse kujutis litokivile vahetult ja seda tehakse kas rasva sisaldava tusiga (tusimaneer) või karestatud litokivile pliiatsi või kriidiga (kriidimaneer). Fotolitograafia puhul kantakse kujutis litokivile fotograafiliselt. Kromolitograafia võimaldab mitmevärvilise kujutise trükkimist. Tuntumaid litograafe: Maailmas · Lovis Corinth (18581925) · Honoré Daumier (18081879) · Eugène Delacroix (17981863) · Théodore Géricault (17911824) · Francisco Goya (17461828)
toimele). Plaat kaetakse joonisele kaitsekihi saamiseks kummiaraabikuga. Tõmmist tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile värv jääb püsima joonistusele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Trükitakse spetsiaalse litopressiga ning tõmmiste arv on piiramatu. Varasemate graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv. · Autolitograafia puhul kantakse kujutis litokivile vahetult ja seda tehakse kas rasva sisaldava tusiga (tusimaneer) või karestatud litokivile pliiatsi või kriidiga (kriidimaneer). · Fotolitograafia puhul kantakse kujutis litokivile fotograafiliselt. · Kromolitograafia võimaldab mitmevärvilise kujutise trükkimist. Litograafia 1850. aastast. Kokkuvõte
sajandil sai puuplaadi kõrval tähtsaks trükiplaadi vormiks ka terasplaat (teras,vask,messing), millesse saab valikuliselt, vahaga eraldades, happega peeneid tekstuure söövitada. See on ka väga vastupidav trükivorm ning sellest ajast on säilinud nt. osa Danieli trükiplaate. Peale süüvitamistehnikat arenes 1796-ks aastaks polügraafiast edasi litograafia, mis on tänapäevase ofsetplaadi eelkäija. Sammudena lahtiseletatult kantakse eelnevalt lihvitud litokivile pilt rasvase tušši ja/või värviga. Järgnevalt kasutatakse nõrka lämmastikhappe lahust. Pind, millel hape ja tušš ühinevad, jääb süvistatuks ja sellele osale haakub hiljem värv. Ülejäänud osas, millel süviseid ehk joonistust pole, avanevad poorid. Poorid on olulised kui hakatakse värvi peale kandma. Värvi peale kandes peab pinnas olema niisutatud, et poorides olev vesi takistaks värvi sattumist mittesoovitud (ilma jooniseta) alale. Peale lahust
annaabi.ee 
