aastal oli hollandlane Antony van Leeuwenhoek avastanud mikroskoobi abil bakterid, kuid läks veel väga kaua aega, kuni tuldi mõttele, et neil võiks olla mingi seos haigustega. Desinfitseerimisele pani aluse inglise kirurg Joseph Lister. Olles alustanud 1852. aastal arstipraksist, puutus ta kokku küsimuseg, miks haavad mädanema hakkavad. Probleem oli eriti aktuaalne seoses kirurgia tähtsuse kasvuga pärast seda, kui oli kasutusele võetud patsientide tuimastamine kloroformiga. Listerit pani mõtlema asjaolu et kiiremini paranesid kinnised luumurrud, mis polnud kokku puutunud õhuga. Ta järeldas et õhus on midagi mis paneb haava mädanema. Kui prantsuse teadlane Louis Pasteur esitas 1865 aastal teooria selle kohta, et haigused on tõesti seotud bakteritega, hakkas Lister haavu puhastama fenooliga, mis aga osutus liiga tugevatoimeliseks. Ühe mehe põlveoperatsiooni puhul haavküll paranes, kuid kude haava ümber oli kärbunud
taimseid preparaate. Keskajal kaob anesteetikumide kasutamine arvatavasti nende ebaefektiivse kasutamise tõttu ja ka valu retseptsiooni tõttu toonaste dogmade valguses valu oli nö ,,jumalast", seega ei tohtinuks temaga võidelda. 19. saj teaduse arengu tõttu võetakse kasutusele rida keemilisi ühendeid (naerugaas, eeter, kloroform, vt küsimus 1) Antiseptika (võitlus infektsiooniga erinevaid keemilisi vahendeid kasutades, kas haavas või väljaspool haava) aluspanijaks võib pidada J. Listerit, kes võttis kasutusele haavade ja ka kogu operatsiooni keskonna puhastamiseks karboolhappe. Kuna aga see ühend on ärritava toimega nii haavadele kui arstidele siis asendub antiseptika peagi aseptikaga (mikroobide hävitamine füüsikaliste vahenditega ja operatsiooni keskkonna steriilsus) Füsioloogia esiletõus 18. sajandi lõpus hakkab välja kujunema eksperimentaalfüsioloogia, mis põhines vivisektsioonil(katsetused loomadega). Tähtsal kohal:
membraanidest), nende muutumist organismis ja väljumist sealt. Mitmes tema juhendamisel tehtud töös näidati, kuidas aine imendumine, jaotumine ja eritumine määrab ravimi farmakoloogilise toime. Buchheimi laboris uuriti ka seedimis- ja seedetrakti motoorika mõjutamist ravimitega. Tehti etüülalkoholi, kloroformi ja veregaaside farmakokineetilisi uurimisi, samuti tegeleti antiseptikutega (mõneti juba nt enne Listerit). Veel on Buchheim ajalukku läinud uue ravimite klassifikatsiooni loomisega (1849, 1853- 1878). Uus klassifikatsioon põhines ainete keemilistel ja farmako-dünaamilistel omadustel. (Varem andis materia medica ravimite loendi mõnikord isegi tähestiku järjekorras...) R. Buchheimi järglaseks farmakoloogiakateedri juhatajana sai Oswald Schmiedeberg (1838- 1921, alates 1872 Strassburgi ülikooli prof). Viimasega seoses rõhutatakse Schmiedebergi
annaabi.ee 
