Esimesed diagnoosikriteeriumid esitasid 1988.a. Carina ja Christopher Gillberg. Peter Szatmari avaldas diagnoosikriteeriumid 1989.a., mille erinevus oli see, et Szatmari järgi ei saa diagnoosi panna, kui kriteeriumid autismidiagnoosiks on täidetud. 1993.a. esitas WHO diagnostikakriteeriumid, kus samuti rõhutatakse, et diagnoosi ei saa panna, kui autismikriteeriumid on olnud või on täidetud. 1994.a. ilmus DSM- IV, mis sisaldas Ameerika kriteeriume Aspergeri sündroomi kohta, kus tähtis lisakriteerium on see, et sümptomitega peab kaasnema kliiniliselt oluline talitlushäire. Nelja definitsiooni ühised jooned on: sotsiaalse kommunikatsiooni kahjustatus, stereotüüpne käitumine, mitteverbaalne kommunikatiive piiratus, kõne- ja keeleprobleemid. Oluline on, et kõikide diagnostikakriteeriumide juures peavad olema täidetud mingi arv neist, et saaks rääkida diagnoosist.
Lisakriteeriumid 1) Luuüdi plasmatsütoos 10-30% 2) Monoklonaalse immuunoglobuliini kontsentratsioon on väiksem, kui põhikritee- riumite punktis 3 3) Lüütilised luumuutused 4) Normaalsete immunoglobuliinide kontsentratsioon on madal IgM < 0,5 g/l IgA < 1,0 g/l IgG < 6 g/l Plasmarakulise müeloomi diagnoos leiab kinnitust, kui haigusnähtudega patsiendil -9- esineb vähemalt üks põhi- ja üks lisakriteerium või kolm lisakriteeriumi. Mittesekreteeriva müeloomi diagnostilised kriteeriumid 1) M-komponenti seerumis ja/või uriinis immunofiksatsioonil ei esine 2) Luuüdi klonaalne plasmatsütoos 10% või plasmatsütoom 3) Müeloomist tingitud organi või koe düsfunktsioon Soovitavad uuringud hulgimüeloomi puhul Anamnees ja objektiivne leid Vereanalüüs (leukotsüütide, erütrotsüütide, trombotsüütide arv, hemoglobiin; äi- gepreparaadi mikroskoopiline uuring)
Kui toodetud hüvisekomplekt paikneb seespool tootmisvõimaluste piiri, on samade ressursside efektiivsema kasutamise arvel võimalik tootmismahtu suurendada. Piiri tõus määrab ära hüviste hinnasuhte, mis tagab nende hüviste tasakaalujaotuse tarbijate vahel. Globaalne kasulikkusvõimaluste piir näitab kahest osalejast koosneva ühiskonna kasulikkuse maksimeerimise võimalusi. Sotsiaalse heaolu funktsioon Pareto optimaalse jaotuse hulgast parima valikuks kasutatav lisakriteerium, mis arvestab ka eetilisi väärtushinnanguid. Ei ole kunagi üheselt määratud, sest on üldmõiste ja võib sisaldada erinevaid väärtushinnanguid. Samaheaolukõverad kirjeldavad kahe osalise heaolutasemete seost globaalse heaolufunktsiooni mingi valitud väärtuse korral. Globaalne heaolumaksimum leitakse eeldusel, et sotsiaalse heaolu funktsioon on teada (samaheaoluõverad) 5.1. miks tõusetub küsimus üldise tasakaalu võimalikkusest