rahvahääletuselt. 2008. aasta 12. juunil toimunud referendumil hääletas 53,4% Iirimaa valijatest leppe vastu. Teist korda toimus referendum 2. oktoobril 2009 ja siis kiideti lepe 67% häältega heaks. 10. oktoobril 2009 kirjutas lepingule alla Poola president Lech Kaczyński. Viimasena ratifitseeris lepingu Tšehhi Vabariik, mille president Václav Klaus soovis lepingut enne allakirjutamist täiendada lisaklausliga sudeedisakslaste varaliste nõuete osas. 3. novembril kirjutas ta lepingule alla. Lissaboni lepinguga loodi Euroopa Ülemkogu alalise eesistuja (keda on nimetatud ka Euroopa Liidu presidendiks) ja Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja (keda on nimetatud ka Euroopa Liidu välisministriks) ametikohad. Euroopa Liidu riigimehed jõudsid leppe osas üksmeelele oktoobris Lissabonis. Leping allkirjastati liikmesriikide valitsusjuhtide poolt 13. detsembril 2007 Lissabonis
aastast 1982 ja muudeti 2009. vatsavalt ICC-le on kindlustusvõtjal valida kolme erineva kindlustuskatte tüübi (klauslid A, B, C) vahel. Eri klauslid katavad veosega seotud riskid erinevas ulatuses. Kõige ulatuslikuma riskikatte annab A klausel, minimaalse riskikatte C klausel. Ükski mainitud klausel ei hüvita sõjaolukorrast ja streikidest tulenevat kahju. Sellest tulenevaid riske saab katta eraldi lisaklausliga. Võetava kindlustuskatte ulatus sõltub kindlustatavast kaubast ja eeldatavatest riskidest. Reeglina kasutatakse A klausleid kõrge töötlemisastmega kauba puhul. B ja C klausleid tooraine, materjalide ja pooltoodete puhul. 27. Millised on veo- ja ekspedeerimislepingute iseloomulikud jooned (4 iseärasust)? Piiratud vastutus, lühikesed reklamatsioonide esitamise ajad, lühikesed aegumistähtajad, vastutust välistavate piirangute olemasolu. 28
peamiseks sooviks oli säilitada riik võimalikult ühtsena ning vältida tükeldamist. Ehkki 17 sajandi lõpus esitati lisaks eelmainitule (ja sõlmiti vastavaid kokkuleppeid) arvukalt plaane probleemi lahendamiseks, ei suudetud Hispaania valduste jagamise suhtes vettpidavat kompromissi saavutada. Vahetult enne oma surma aastal 1700 allkirjastas Carlos II testamendi, millega jättis kõik oma valdused Louis XIV pojapojale Philippe de Bourbonile (Anjou-le), lisaklausliga, et Philippe ei tohi saada ühtlasi Prantsusmaa kuningaks. Kui Philippe troonist loobuks, siis nägi testament ette kõigi valduste ülemineku Leopoldi pojale Karlile. 39 Louis oli sellise asjadekäiguga rahul, Austria Habsburgid, mereriigid ja osa saksa vürste aga mitte. Austria teatas koheselt, et ei tunnista testamenti Itaalia osas.
annaabi.ee 
