Mitme % võrra suureneb molekulidevaheline keskmine kaugus? Lineaarmõõdu juurdekasv on kuupjuur ruumala juurdekasvust. Kuupjuur 1.09=1.03. Molekulidevaheline kaugus suureneb 3%. 45. Kui rasket poissi kannab ujuv jäätükk 10m 2 pindalaga ja paksusega 30cm? Jäätüki ruumala on 10*0.3=3m3. Arhimedese seaduse kohaselt on 9% sellest vee peal, ehk 0.27m 3. Selle vee alla surumiseks vajalik jõud on võrdne 0.27m3 vee kaaluga, mis on 270kG (=9.8*270 N). 46. Biomembraani lipiidosa paksus on 50A. Potentsiaalide vahe membraanil on 0.2V. Mitu Volti/mm kohta on elektrivälja tugevus ja kas see võiks olla läbilöögiohtlik, arvestatdes õlide läbilöögi-väljatugevuseks 30000 V/mm? Elektrivälja tugevust mõõdetakse laenguühikule mõjuva jõuga, aga see on ekvivalentne pikkusühikule vastava tööga, seega potentsiaali muutusega pikkusühiku kohta. Potentsiaalide vahe 0.2V 50A kohta on 0.2/(50*10 - 7 mm)=40000V/mm. Paistab, et ongi läbilöögi-ohtlik. 47
Periplasma sisaldab mitmesuguseid valke, mis osalevad ainete transpordis (transporterid). Periplasmas on ka detoksifikatsiooniensüüme (penitsillinaas), restriktaase ja hüdrolaase (glükosidaasid, proteaasid, lipaasid), mis lagundavad neid molekule, mis hüdrolüüsimata kujul rakumembraani ei läbi. Poorid välismembraanis neid läbi ei lase, sest poori diameeter on selleks liiga väike. Lipopolüsahhariidide (LPS) erinevused annavad bakteritele erinevad seroloogilised omadused. LPS lipiidosa on toksiline inimesele ja loomadele, põhjustades palavikku, lööbeid ja sokki. Seetõttu nimetatakse LPS kaendotoksiinideks. LPS verre näiteks siis, kui bakterid lüüsuvad. Mõnedel metanogeenidel, halobakteritel ja Sulfolobus'el on rakukest valguline Värvuvad g(-) Seeneraku kestas on spetsiifilistekskomponentideks kitiin ja beeta-1,3-glükaanid 38. Mida membraan sisaldab? Fosfolipiide ja valke. Rakumembraan (paksus 8 nm) ümbritseb bakterirakku ja on turgori mõjul surutud vastu
Neile võivad adsorbeeruda ka faagid. Teihhuhapped on negatiivse laenguga ja annavad raku pinnale negatiivse laengu. G(-) Rakukest on mitmekihiline. Peptidoglükaankiht on 1-3 kihiline ja moodustab vähem kui 10% rakukesta massist. Peptidoglükaanis on tetrapeptiidid seotud otse. Rakukestas on lisakiht- välismembraan, milles on spetsiifiliseks komponendiks lipopolüsahhariidid. Lipopolüsahhariidide erinevused annavad bakteritele erinevad seroloogilised omadused. LPS lipiidosa on toksiline inimesele ja loomadele põhjustades palavikku, lööbeid ja sokki. Seetõttu nimetatakse LPS ka endotoksiinideks. LPS verre näiteks siis, kui bakterid lüüsuvad. Välismembraanis on ka poriinid - valgud, mis agregeerununa moodustavad hüdrofiilseid poore. Läbi nende pooride difundeeruvad väikesed hüdrofiilsed molekulid, mis läbi lipiidse kihi välismembraanis ei pääse. Välismembraan
Tänu välismembraanile on gramnegatiivsed bakterid vähetundlikud paljudele antibiootikumidele (näiteks mitmed penitsilliinid, erütromütsiin). Välismembraani seovad periplasma peptidoglükaankihiga lipovalgud (lipoproteiinid). Lipiidosaga ulatuvad nad välismembraani lipiidikihti ja valgulise osa kaudu on kovalentselt (peptiidsidemega) seotud peptidoglükaaniga. Lipopolüsahhariidid annavad bakteritele seroloogilised (antigeensed) omadused. Lipopolüsahhariidid (just lipiidosa, lipiid A) on toksilised inimesele, põhjustades palavikku ja lööbeid. Näiteks LPS on olulised toksilisuse põhjustajad katkutekitajal (Yersinia pestis) ja Salmonellal. Osadel G(-) bakteritel puuduvad lipiid A-l mõned spetsiifilised piirkonnad, seetõttu pole nende LPSd toksilised. Lipopoüsahhariide nimetatakse ka endotoksiinideks. Vabanevad verre näiteks siis, kui bakterid lüüsuvad. Põhjustavad inimesel palavikku, põletikku ja sokki. G(+) bakterite rakukest koosneb:
annaabi.ee 
