1860.aastail, mil oma õigusi asusid kaitsma kõik kohalikud suuremad rahvusgrupid- eestlaste kõrval ka venelased ja baltisakslased-, oli just kooriliikumine üks rahvuse väljundeid. Kammermuusika viljelemine oli algul juhuslikku laadi, piirdudes 19.sajandil põhiliselt baltisaksa ning vene intelligentsi ringkondade koduse musitseerimisega. Esimene tähelepandav pikemat aega (aastail 1829-1835) tegutsenud ansambel oli Raadi mõisa omaniku Karl Eduard von Lipharti keelpillikvartett. 1888.aastal asutati Tallinna Kammermuusika Selts, mille juures kujunes välja keelpilliorkester. Tartus asutati Kammermuusika Selts 1891.aastal. Sajandi keskel elavnes ka sümfooniline muusika viljelemine. 1850.aastail esitati kõik Beethoveni sümfooniad peale Üheksanda, mis kõlas Tallinnas esmakordselt alles 1886.aastal. 1860.aastail tulid ettekandele ka Haydni ning Mozarti sümfooniad ning paljude teiste romantismiperioodi heliloojate teosed.
korraldada paljusid suuremaid muusikaüritusi. Tartu muusikaelu mõjutas ülikool ja selle koor, mis kandis sageli ette klassikute teoseid. Tartu kontserdielu oli eriti rikas tänu sellele, et see oli tavaline peatuspaik muusikute reisidel Riiast Peterburgi. Tartu tolleaegseist muusikaõpetajaist olid tähtsamad Carl Ferdinand Biedermann ning Friedrich Brenner. Aastail 1829-1835 tegutses Tartus ka siinne esimene püsivam kammeransambel - Raadi mõisaomaniku Karl Eduard von Lipharti keelpillikvartett. Kvarteti juht, väljapaistev viiuldaja Ferdinand David läks hiljem Mendelssohni kutsel Tartust LeipzigisseGewandhaus-orkestri kontsertmeistriks ja konservatooriumi õppejõuks. Esimesed eestlastest heliloojad Kuni 19. sajandini oli kõrgkultuur Eesti- ja Liivimaal saksakeelne ning siinses professionaalses muusikas domineerisid sakslased. Mõned eestlased võisid küll saada korraliku muusikahariduse, mis tähendas aga nende sulandumist saksakeelsesse kultuuri. See
[4] Tartu muusikaelu mõjutas ülikool ja selle koor, mis kandis sageli ette klassikute teoseid. Tartu kontserdielu oli eriti rikas tänu sellele, et see oli tavaline peatuspaik muusikute reisidel Riiast 4 Peterburgi. Tartu tolleaegseist muusikaõpetajaist olid tähtsamad Carl Ferdinand Biedermann ning Friedrich Brenner. Aastail 1829-1835 tegutses Tartus ka siinne esimene püsivam kammeransambel - Raadi mõisa omaniku Karl Eduard von Lipharti keelpillikvartett. Kvarteti juht, väljapaistev viiuldaja Ferdinand David läks hiljem Mendelssohni kutsel Tartust Leipzigisse Gewandhaus-orkestri kontsertmeistriks ja konservatooriumi õppejõuks. [4] Kuni 19. sajandini oli kõrgkultuur Eesti- ja Liivimaal saksakeelne ning siinses professionaalses muusikas domineerisid sakslased. Mõned eestlased võisid küll saada korraliku muusikahariduse, mis tähendas aga nende sulandumist saksakeelsesse kultuuri. [4] Kuigi teame, et 18
temaatika, kuid tutvustati ka arsti-ja loodusteaduste uuemaid saavutusi, võideldi müstika ja ebausu vastu ning pakuti kirjutisi reiside ja maadeavastuste kohta. Jakobson tundis suurt huvi eesti ajaloo ja rahva suuliste pärimuste vastu. Poolehoidu talurahvale näitas Jakobson isegi sellega, et kandis demonstratiivselt pikki juukseid, mis ei sobinud tolleaegse seltskondliku moega. 1862 läks ta Torma mõisniku (Otto v. Lipharti) ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Kokkupõrge Liphartiga on tähtsat osa etendanud Jakobsoni näidendi ,,Arthur ja Anna" loomisel. Varakult on ta torma mõtteid mõlgutanud näidendi kirjutamiseks, milles oleks piitsutanud mõisnike lodevaid eluviise. Liphart võttis ära koolmeistri palgamaad ja tegi sellega ta elu võimatuks, kuid ei saanud teda siiski vallandada. J. Pärn aitas koolmeistri perekonnal kolida Peipsi järve äärde, kus istuti oma kraamiga
annaabi.ee 
