Eesti köök 20 sajandil. (1918-1940) Kadi-Ly Rätsep 011K 20.saj. algul hakkasid toimuma uued muutused toitumistavades Eesti külades levisid uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid ka esimesed kokaraamatud. Kasvas poest ostetava toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute, linnatoitude ees. Järjest rohkem võitsid poolehoidu saiad ja koogid. Tangupuder asendati manna- või riisipudruga, lauale ilmus heeringas. Kadusid vanade toitude erinimetused. Körti, leent ja rooga hakkasid nooremad nimetama suppideks. Alles 1920 a. on pärit sellised toidud Kartulisalat Marineeritud kõrvits Hapukurk maksapasteet Kotletid Kartulipuder Kapsarullid Kissell Mannavaht Plaadikoogi jms. Kartul 20. sajandil.
XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses hakkasid eesti külas levima uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid esimesed laialdasemaks kasutamiseks määratud kokaraamatud. Korraldati lühemaajalisi majapidamiskursusi, küladesse ilmusid suuremate oskuste ja vilumustega kokad, kelle hooleks jäi toiduvalmistamine tähtsamate sündmuste puhul. Kasvas poest ostetavate toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama talurahva pidulaual. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus sageli manna- või riisipudruga. lauale ilmus heeringas, jne. Kadusid vanade toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp.
19. saj. lõpul ja 20. saj. alguses: Hakkasid levima uued toidud, mis enne olid aint linnas ja mõisates. Ilmusid esimesed kokaraamatud. Korraldati lühemaajalisi majapidamiskursusi. Küladesse ilmusid suuremate oskuste ja vilumustega kokad, kelle hooleks jäi toiduvalmistamine tähtsamate sündmuste puhul. Kasvas poest ostetavate toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama talurahva pidulaual. 2003) Küpsetati mitmesuguseid saiu ja koogikesi. Tangupuder asendus sageli manna- või riisipudruga. Lauale ilmus heeringas. Kadusid toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakati nimetama supiks. Aedviljadest: Naerised, hiljem kaalikad ja hapukapsaid kasvatati kõige enam. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. 19. saj
XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses hakkasid eesti külas levima uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid esimesed laialdasemaks kasutamiseks määratud kokaraamatud. Korraldati lühemaajalisi majapidamiskursusi, küladesse ilmusid suuremate oskuste ja vilumustega kokad, kelle hooleks jäi toiduvalmistamine tähtsamate sündmuste puhul. Kasvas poest ostetavate toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama talurahva pidulaual. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus sageli manna- või riisipudruga. lauale ilmus heeringas, jne. Kadusid vanade toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp.
annaabi.ee 
