vihjas neile kitsarinnalise ühiskonna peeglit Saksamaa Rudolf Schlichter(1890- George Grosz (1893- 1955) 1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning Portretistina andis väljenda oma sõjavihkamist suure irooniaga edasi linnatemaatilistes piltides Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel oma kaasajas on ,,noa jõhkrus" valitsenud kaost. Poliitiline satiir ning sõjardite ja kapitalistide kritiseerimine jõudis kolmekümnendate aastate lõpul groteskini ,,Bauhaus"
ainult vihjas neile. („Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree“ (1926), „Söögitoomine rindel“, „Sõda“ (1932)). MAX BECKMANN (1884-1950) kaugenes ekspressionismist ja hakkas jaheda objektiivsusega kujutama linna kui kitsarinnalise ühiskonna peeglit. („Öö“ (1919)). RUDOLF SCHLICHTER (1890-1955) portretistina andis suure irooniaga edasi oma kaasajas valitsenud kaost. GEORGE GROSZ (1893-1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning väljendas oma sõjavihkamist linnatemaatilistes piltides. Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel on „noa jõhkrus“. Poliitiline satiir ning sõjardite ja kapitalistide kritiseerimine jõudis kolmekümnendate aastate lõpul groteskini. Teist, optimistlikumat, aga ka utopistlikumat suunda esindas Saksamaal tegutsenud kunstikool „BAUHAUS“ (1919-1933). „Bauhaus“ oli kool, mis ühendas endas arhitekte, sisekujundajaid, disainereid, maalikunstnikke jne., kes olid järjekindlad funktsionalismi pooldajad
ainult vihjas neile. (,,Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree" (1926), ,,Söögitoomine rindel", ,,Sõda" (1932)). MAX BECKMANN (1884-1950) kaugenes ekspressionismist ja hakkas jaheda objektiivsusega kujutama linna kui kitsarinnalise ühiskonna peeglit. (,,Öö" (1919)). RUDOLF SCHLICHTER (1890-1955) portretistina andis suure irooniaga edasi oma kaasajas valitsenud kaost. GEORGE GROSZ (1893-1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning väljendas oma sõjavihkamist linnatemaatilistes piltides. Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel on ,,noa jõhkrus". Poliitiline satiir ning sõjardite ja kapitalistide kritiseerimine jõudis kolmekümnendate aastate lõpul groteskini. Teist, optimistlikumat, aga ka utopistlikumat suunda esindas Saksamaal tegutsenud kunstikool ,,BAUHAUS" (1919-1933). ,,Bauhaus" oli kool, mis ühendas endas arhitekte, sisekujundajaid, disainereid, maalikunstnikke jne., kes olid järjekindlad funktsionalismi pooldajad
vihjas neile. (,,Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree" (1926), ,,Söögitoomine rindel", ,,Sõda" (1932)). MAX BECKMANN (1884-1950) kaugenes ekspressionismist ja hakkas jaheda objektiivsusega kujutama linna kui kitsarinnalise ühiskonna peeglit. (,,Öö" (1919)). RUDOLF SCHLICHTER (1890-1955) portretistina andis suure irooniaga edasi oma kaasajas valitsenud kaost. GEORGE GROSZ (1893-1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning väljendas oma sõjavihkamist linnatemaatilistes piltides. Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel on ,,noa jõhkrus". Poliitiline satiir ning sõjardite ja kapitalistide kritiseerimine jõudis kolmekümnendate aastate lõpul groteskini. Teist, optimistlikumat, aga ka utopistlikumat suunda esindas Saksamaal tegutsenud kunstikool ,,BAUHAUS" (1919-1933). ,,Bauhaus" oli kool, mis ühendas endas arhitekte, sisekujundajaid, disainereid, maalikunstnikke jne., kes olid järjekindlad funktsionalismi pooldajad
annaabi.ee 
