st väga lugu ja tahtis talle igati meele järele olla. Koristas ja tõi igal hommikul süüa. Paistis lahke ja hea, aga rääkis preili Brüstnerist taga, mis Kle ei meeldinud. Onu Carl au oli tema jaoks väga tähtis. Pidas k-st lugu ja tahtis, et kogu kohtujama võimalikult kiiresti korda aetaks. Väga kannatamatu mees, kes elas maal ja linnas käis ainult asju ajamas. Külastas K.d harva, aga alati mingisuguse põhjusega, et viimane aitaks tal tema tähtsad asjad võimalikult kiirest linnasoleku ajal ära korraldada. Käis K.le peale, et too valiks endale advokaadiks Huldi. Huld advokaat, kes tegeles alama astme kohtu asjadega, tegi ka nn. heategevustöid, aga K. juhtum huvitas teda eriti, sest ta lootis endale kuulsust ja kasu teha. Tema käe all liikusid K. asjad väga aeglaselt ja alati tõi advokaat ettekäändeks ebausutavaid põhjusi. Kohtles üht oma klientidest nagu koera, kes tema armul elab. Leni Huldi põetaja, väike armas tüdruk, kellele K. kohe meeldima hakkab
Kes põrna sõi, õppis kerge vaevaga vööd kuduma. Liha keedeti tavaliselt supis. Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles eelmise sajandi algul. Varem tehti magusaid toite vähe ja ainult pühadeks või perekondlikeks sündmusteks, näiteks õllesuppi, sõirapudi jt. Magustoite valmistati «linnumagusa», s.o. mee abil, mida toodi esialgselt ka metsast. Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja üks tõhusamaid arstirohtusid. Ühes Hiiumaa peres oli poeg paariaastase linnasoleku ajal õppinud ära mustikasupi söömise. Suvel koju tulnud, õpetas ta ka oma kahekümneaastasele õele, kuidas mustikasuppi keeta. Õde keetiski mustikasupi valmis ja hakati sööma. Esimest lusikatäit süües ütles ema: «Tää'p see naa imal, sa, Alma, pole vist soola sisse pannud». Keedetud mune anti kündjale, kui ta kevadel esimest korda kündmast tulles märjaks kasteti. Selgituseks öeldi: «Toob õnne ja kasvab hea vili.» Ka karjalapsele anti keedetud
Kes põrna sõi, õppis kerge vaevaga vööd kuduma. Liha keedeti tavaliselt supis. Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles eelmise sajandi algul. Varem tehti magusaid toite vähe ja ainult pühadeks või perekondlikeks sündmusteks, näiteks õllesuppi, sõirapudi jt. Magustoite valmistati «linnumagusa», s.o. mee abil, mida toodi esialgselt ka metsast. Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja üks tõhusamaid arstirohtusid. Ühes Hiiumaa peres oli poeg paariaastase linnasoleku ajal õppinud ära mustikasupi söömise. Suvel koju tulnud, õpetas ta ka oma kahekümneaastasele õele, kuidas mustikasuppi keeta. Õde keetiski mustikasupi valmis ja hakati sööma. Esimest lusikatäit süües ütles ema: «Tää'p see naa imal, sa, Alma, pole vist soola sisse pannud». Keedetud mune anti kündjale, kui ta kevadel esimest korda kündmast tulles märjaks kasteti. Selgituseks öeldi: «Toob õnne ja kasvab hea vili.» Ka karjalapsele anti
st väga lugu ja tahtis talle igati meele järele olla. Koristas ja tõi igal hommikul süüa. Paistis lahke ja hea, aga rääkis preili Brüstnerist taga, mis Kle ei meeldinud. Onu Carl au oli tema jaoks väga tähtis. Pidas k-st lugu ja tahtis, et kogu kohtujama võimalikult kiiresti korda aetaks. Väga kannatamatu mees, kes elas maal ja linnas käis ainult asju ajamas. Külastas K.d harva, aga alati mingisuguse põhjusega, et viimane aitaks tal tema tähtsad asjad võimalikult kiirest linnasoleku ajal ära korraldada. Käis K.le peale, et too valiks endale advokaadiks Huldi. Huld advokaat, kes tegeles alama astme kohtu asjadega, tegi ka nn. heategevustöid, aga K. juhtum huvitas teda eriti, sest ta lootis endale kuulsust ja kasu teha. Tema käe all liikusid K. asjad väga aeglaselt ja alati tõi advokaat ettekäändeks ebausutavaid põhjusi. Kohtles üht oma klientidest nagu koera, kes tema armul elab. Leni Huldi põetaja, väike armas tüdruk, kellele K. kohe meeldima hakkab
annaabi.ee 
