Et taina hapendamine kestis kolm päeva, kutsuti peenleiba ka kolmepäevaleivaks. 19. sajandi lõpus tuli pühadeleivana tarvitusele ka lihtjahust magushapu ehk hapumagus leib. See valmistati samuti keeva veega, hiljem lisati juuretis, seejärel hapendati kaks päeva. Magushapu leib levis laiemalt 20. sajandi alguses ja sai peamiselt Lääne-Eesti saartel igapäevaseks leivaks (Viires, 1995). Peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis küpsetati pühadeks rukkilinnasejahust kakkusid ja mähka (linnaseleiba), mis võis olla odra- või rukkijahust koorikuga ja linnasejahust täidisega. Tehti ka mitmesuguseid erileibu. Lõuna-Eestis oli näiteks tuntud kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu-, kartuli- ja rasvasegu, peki- või lihatükke, porgandeid, soolakala, rannakülades ka värsket kala (Viires, Vunder, 1998). Kõik nimetatud erileivad olid omal ajal aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida valmistati peamiselt pühadeks ja tähtpäevadeks. Kuni 19
Hetiidi naistemoed ei torka silma suurema fantaasia poolest. Isegi kuningannad kannavad kübarate asemel lihtsaid rätikuid, mis sulavad ühte vabalt kukkuvate rüüdega, või tagasihoidlikult ehitud tanusid. Lapsed kandsid samasuguseid riideid nagu täiskasvanudki. Hetiidi toidust Kõrgest soost mees, kes oli kuninga või riigi ülalpidamisel, sai kindlatel aegadel leiba, mett, piima, juustu ja savinõutäie õlut või linnaseleiba; puu- ja köögivilja pidi ta endale ise hankima. Tavalise vaba hetiidi toit oli põhimõtteliselt samasugune. Eelnevalt mainitud kõrge riigiametnik sai aeg-ajalt lambaid, sigu ja ettenähtud hulgal vilja, mille ta oma majapidamises peeneks jahvatas. Lihtsal hetiidil oli liha taldrikul üsnagi ebaregulaarselt, kuid kindlasti mitte liiga harva. Sisemaal kuulus kala üksnes ülikute maiuspalade hulka. Orjade toidu kohta puuduvad täpsemad andmed, kuid pole
laiemalt 20. sajandi alguses ja sai peamiselt Lääne-Eesti saartel igapäevaseks leivaks (Viires, 1995).Rukkipüülist valmistati ka magushaput leiba. Selle puhul jahu puistati algul keeva vette, jahtunult lisati juuretis, lasti 2-3 päeva hapneda ning lõpuks küpsetati 2-3 tundi. Püülijahust magushapule peenleivale mõnel pool juuretist ei lisatudki, küll aga lisati taignale nisujahu. Peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis küpsetati pühadeks rukkilinnasejahust kakkusid ja mähka (linnaseleiba), mis võis olla odra- või rukkijahust koorikuga ja linnasejahust täidisega. Tehti ka mitmesuguseid erileibu. Lõuna-Eestis oli näiteks tuntud kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu-, kartuli- ja rasvasegu, peki- või lihatükke, porgandeid, soolakala, rannakülades ka värsket kala (Viires, Vunder, 1998). Kõik nimetatud erileivad olid omal ajal aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida valmistati peamiselt pühadeks ja tähtpäevadeks. Kuni 19
annaabi.ee 
