eesliiniks (sotsialismi eest ja kapitalistliku imperialismi vastu). Teos ei saanud olla näiteks ,,lihtsalt" taies, vaid vastavalt ,,parteilisuse" printsiibile pidi olema kas proletaarne või kodanlik, kus juures viimase viljelemine võrdus kuriteoga. Nii kirjanduses, teatris kui kujutavas kunstis oli ainuõigeks zanriks kuulutatud sotsialistlik realism, mis tähendas terve rea jäikade kaanonite järgimist. Oluline oli näiteks rõhutada klassivõitlust, linnaproletariaadi juhtivat rolli ühiskonna ja vene rahva progressiivset panust maailma ja Eesti ajalukku. Tähtis oli ka Stalini isikukultus, tema kujutamine targa ja helde juhi ja õpetajana, kes pidi auväärselt jätkama marksislik-leninistliku õpetuse kohaselt sotsialismi ülesehitamist. Sotsialistliku realismi ajalugu. Pärast 1917. aasta Oktoobri-revolutsiooni ja bolsevike võimu kindlustumist, jäi kunstilooming ligi aastakümneks Nõukogude Liidus ametlikult suunamata
olid kirjanduslikult nigelad ega rahuldanud ei köite laialdase avaliku läbiarutamise, mille neid endid, lugejat ega ideoloogilist järelevalvet. käigus “rahvas” tegi kirjanikule mitmesuguseid Ainuõigeks kirjanduslikuks meetodiks oli märkusi (näiteks, et ta ei kajasta küllalt selgelt kuulutatud sotsialistlik realism, mis tähendas linnaproletariaadi juhtivat osa rannarahva terve rea jäikade kaanonite järgimist (klas vaimse ja ideelise küpsemise protsessis). Autor sivõitlus, linnaproletariaadi juhtiv osa, vene suhtus märkustesse tõsiselt ja viis teksti sisse rahva progressiivne roll jms.). Sotsialistliku vajalikud parandused (esimene trükk ilmus realismi näitena olgu nimetatud kaks 1949
Ja see kõik ilma, et tal oleks olnud vähematki võimalust ennast kaitsta. Et kindlustada oma toimetulekut, hakkasid mitmed kirjanikud tõlkima klassikuid, aga nii mõnedki häälestasid oma lüüra uue korra ülistamisele. Muutunud poliitilises olukorras oli lävepakk avalikkusse pääsemiseks kõrge: esimene tingimus oli sotsialistliku realismi paleuste selgekstcgemine ja enda sättimine nende dikteeritud vormi. Tuli kujutada klassivõitlust, linnaproletariaadi juhtivat osa ühiskonnas ja venelaste progressiivset rolli. Kesksele kohale tõusis eriliselt õilsate omadustega positiivne kangelane. (LILJA) Uue kirjandusliigi, nõukogude kirjanduse omaksvõtmine oli väljakutse kirjanikele ja muidugi ka lugejatele, mistõttu kirjutamine käivitus aeglaselt. Uut toodangut, eeskätt romaane sündis vähe, lüürika oli uue rolli leidmiseks paindlikum. Karmi keelt "sobivate" kirjanike nappusest kõneleb 1950. aastal
Kirjandus: Allesjäänud kirjanikud valisid sõjajärel vaikimise või neid sunniti vaikima, põhjuseks olid ideoloogilised nõuded. Nii vaikis kaua Betti Alver. Mitmed kirjanikud nagu August Jakobson, Oskar Luts, Hugo Raudsepp, püüdsid kirjutada nii, nagu oli "vaja" ehk vastavalt uutele nõudmistele, aga tulemused olid nigelad ega rahuldanud ei neid endid, lugejat ega ideoloogilist järelevalvet. Ainus kirjanduslikuks meetodiks oli sotsialistlik realism, ehk pidi kirjutama klassivõitlusest, linnaproletariaadi juhtivast osast, vene rahva progressiivne roll jne. Juhan Smuuli "Poeem Stalinile". 1950. aastate alguses mitmed Eesti kirjanikest sattusid stalinistliku tagakiusamise ohvriteks alles peale Stalini surma nii öelda "Nõjajaht" sai läbi. Sulaaja saabudes kujunes tähtsaimaks kirjanduszanriks romaan. Rudolf Sirge "Maa ja rahva", 1956. aastal, see romaan kajastas Eesti maaelu. A. H. Tammsaare, Vilde, Luts teoste väljaandmine 1950-1960. 1970. aastate kõige enam tsiteeritud ja viisistatud
annaabi.ee 
