Neljanda päeva teine novell räägib loo munk Albertost, kes kinnitab ühele naisele, et ingel Gabriel on temasse armunud, kuid käib tegelikult ise ingli kujul tema juures magamas. Naine on rumal ja edev ning arvab päriselt, et ingel Gabriel isiklikult temast vaimustuses on. Juttude kaudu saavad sellest teada sugulased, Alberto hüppab aknast välja ja varjab end ühe teise mehe majas. See mees riietab ta metsmeheks ja viib ta järgmisel päeval linnaplatsile, kus ta ära tuntakse ja vangi pannakse. Jutustuses on hästi näha, kuidas Boccaccio madalalaubalisust pilkab, ta lausa naerab selle tüdruku rumaluse üle. See lugu näitab, et isegi kui tarka võib päästa tema kavalus ja taiplikkus, võib ta alatuse eest saada karistada. Tark inimene ei tähenda kohe otseselt õilast ja head soovidega inimest. Jäi ka mulje, et Boccacio austab väga naisi. Boccaccio seisab abielu kui majandusliku kokkuleppe ja mehe valiku ainuõiguse vastu
· 13. sajandi prantsuse 2 suurteost: ,,Roosiromaan", ,,Rebaseromaan" (loomaeepos). Mõlemas sotsiaalne satiir, ühiskonnasuhete peegeldus, rahvatarkuste kogu, mõistuse propageerimine... Keskaegne draama · Võrreldes antiigiga teater ja draama algelisemad. Väikesed näidendid said alguse jumalateenistustest e liturgiast kirikus (seetõttu nimetatakse varast keskaegset draamat liturgiliseks). · 12. sajandil asi laienes kirikute ette või linnaplatsile, sest vaatajate huvi suurenes. · Rahvakeelsusele ladina keelest üleminek, vaimulike asemel hakkasid näitlema linnakodanikud (käsitöölised). Edasi läks teatritegemine täielikult tsunftide kätte ja teemad muudkui ilmalikustusid. Üleminek rahvalikuks lõbustuseks. · Lavakujundus väga tinglik. · Piibliepisoodidele üles ehitatud näidendid: müsteeriumid. Vanim säilinud 12. sajandist ,,Aadama mäng".
põhivärsivormiks, tänu millele olid romansid nii elujõulised. Antiigilembelises ja klassitsistlikus Euroopas unustati rahvaluule 200 aastaks. Romansid said Euroopa romantismis populaarseks. Keskaegne draama ja teater olid antiigiga võrreldes algelisemad. Keskaja algul olid väiksed näidendid, mis said alguse jumalateenistustest ehk kirikuliturgiast, mistõttu nimetatakse varajast keskaegset draamat liturgiliseks. 12.saj laienes draama kirikute ette või linnaplatsile, sest vaatajate huvi kasvas. Draama keel muutus: mindi üle rahvakeelsuselt ladina keelde. Vaimulike asemel hakkasid näitlema linnakodanikud käsitöölised, edasi läks teatritegemine tsunftidesse ja teemad ilmalikustusid. Näidenditest sai rahvalik lõbustus. Lavakujundus oli tinglik. Müsteerium piibliepisoodidele üles ehitatud näidend. Vanim pärit 12.saj ,,Aadama mäng". Miraakel apostlite ja jumalaema imeteod
annaabi.ee 
