kannatasid raskest füüsilisest tööst tingitud tervisehädade käes. Üllatavalt palju esines skorbuuti. Lihtrahvas sõi leiba, aed- ja juurvilja ning piimasaadusi, liha sai endale lubada vaid pidupäevadel. Vein oli aga kõigile kättesaadav: hinnanguliselt tarvitati 15. sajandil Bolognas 200 liitrit veini inimese kohta aastas. Keskaja vältel vähenes naiste abiellumisiga, sest noortele naistele oli vaja anda vähem kaasavara. Kõrge suremuse tõttu linnaperedes jõudis vähe lapsi täiskasvanuikka. Näiteks oli kolmandikes Genova peredes vaid üks laps. Pärijad, pärandus ning selle jagamine oma ja kasulaste vahel oli maaomandil põhinevas sotsiaalkindlustuseta ühiskonnas ääretult oluline. Ka sugukonnaa ning suguvõsa au peeti ülimalt oluliseks. 11. sajandil hakkasid levima perekonnanimed, algul aadlisuguvõsadel esivanema või päritolukoha järgi, hiljem ka teistes jõukates peredes.
pereringis madalamate klasside esindajatele. (Greenfield) Tavaliselt joodi teed suhkruga – hoides suhkrutükki suus ja lastes tee läbi selle. Osaliselt oli see seotud asjaoluga, et suhkur oli veel kallim kaup kui tee. (Greenfield) „Aleksandr Puškin on öelnud, et õndsus on klaas teed ja suhkrutükk suus.“ („Tee“ K. Kroon; A. Kang) Tänapäeva teejoomise traditsioonid on muutunud. Samovarist on saanud haruldus, eriti linnaperedes, kuid ikka veel eelistatakse Venemaal ühekordsetele teepakkide asemel lehtteed, mida peab tegema teekannus. Juuakse teed reeglina ilma piimata, mis tingib tee sortide valiku – kerged Tseiloni teed on populaarsemad kui paksud India teed (Venemaa on suurim Tseiloni tee importija maailmas). Roheline ja taimetee hõlmavad ainult 5% turust. (Greenfield) 9
sest peremees- ja naine andsid mustemad ning raskemad tööd enamasti neile teha, näiteks loomadele söögi etteandmised ja veekandmised, ja nii päevast päeva (Peterson 2006: 27). Seega oli naise elu teenijana väga kurnav ja arvan, et see amet oli pigem neile, kel tõesti muud valikut äraelamiseks polnud. 19. saj teisel poolel alanud linnastumine tõi kaasa uue peremudeli (Niiberg, Ivari 2000: 39). Kuna linnakorteris oli lapsi kasvatada pigem keerukas kui tulus, oli võsukesi linnaperedes vähem kui talus. Tänu sellele jäi naisel rohkem aega ka enda jaoks. Eesti linnanaine pidi lastekasvatamisele lisaks ka leiba teenima mõnda ametit pidades (nt. majateenijatena, vabrikutöölistena või talus päevalisena) (Peterson 2006: 8). Mõistagi polnud tasu töö eest teab mis suur, sest palka maksti ju soo järgi. Linnanaistel olid paremad võimalused hariduse saamiseks. Tihtipeale tegidki vaesemad suviti taludes kõvasti
annaabi.ee 
