kombinatsioonid jms). Kui mitmed isoglossid kulgevad sarnaselt (samas kohas, nii et tekib isoglosside kimp), tegemist on murdepiiriga. Klassikaline dialektoloogia ja strukturalism kõnelesid täiesti eri keelt. 1950-ndate lõpus: generatiivne keeleteadus kui strukturalistliku mõttesuuna jätk (Noam Chomsky). 1950-ndate algus: keelekontaktide ja kakskeelsuse sünkroonse uurimine (Uriel Weinreich). 1960-ndad: linnadialektoloogia (linnamurrete uurimine) (William Labov). Keelekasutus on seotud kõneleja tausta ja sotsiaalsete oludega. Teatud mõttes jätkatakse klassikalise dialektoloogia mõttesuunda, kuid päris samasuguseid uurimismeetodeid kasutada ei saa. Linna tingimustes ei saa tõmmata isoglosse. Keelekollektiiv pole homogeenne. Keeleväliste tegurite mõju (keeleoskus, sugu, vanus, haridus, sotsiaalmajanduslik seisund). Vestlussituatsiooni, teema jms mõju.
,,Autentsuse" otsimine: keelenäiteid taheti võimalikult ,,autentselt" keelejuhilt (vanem isik, võimalikult vähese haridusega, võimalikult paikne, vanemad sündinud samas kohas jne). 6. 1950-ndate lõpus: generatiivne keeleteadus kui strukturalistliku mõttesuuna jätk (Noam Chomsky). Umbes samal ajal, 1950-ndate alguses: keelekontaktide ja kakskeelsuse sünkroonse uurimine (Uriel Weinreich). 7. 1960-ndad: linnadialektoloogia (linnamurrete uurimine), William Labov. Keelekasutus on seotud kõneleja tausta ja sotsiaalsete oludega. Keele nägemus vastandub täiesti generativistlikule nägemusele. Teatud mõttes jätkatakse klassikalise dialektoloogia mõttesuunda, kuid päris samasuguseid uurimismeetodeid kasutada ei saa. 8. Linna tingimustes ei saa tõmmata isoglosse (piire, mis eristavad mõne olulise tunnuse esinemusvariante maakaardil). Et keelekogukond pole homogeenne, on linna
,,Autentsuse" otsimine: keelenäiteid taheti võimalikult ,,autentselt" keelejuhilt (vanem isik, võimalikult vähese haridusega, võimalikult paikne, vanemad sündinud samas kohas jne). 6. 1950-ndate lõpus: generatiivne keeleteadus kui strukturalistliku mõttesuuna jätk (Noam Chomsky). Umbes samal ajal, 1950-ndate alguses: keelekontaktide ja kakskeelsuse sünkroonse uurimine (Uriel Weinreich). 7. 1960-ndad: linnadialektoloogia (linnamurrete uurimine), William Labov. Keelekasutus on seotud kõneleja tausta ja sotsiaalsete oludega. Keele nägemus vastandub täiesti generativistlikule nägemusele. Teatud mõttes jätkatakse klassikalise dialektoloogia mõttesuunda, kuid päris samasuguseid uurimismeetodeid kasutada ei saa. 8. Linna tingimustes ei saa tõmmata isoglosse (piire, mis eristavad mõne olulise tunnuse esinemusvariante maakaardil). Et keelekogukond pole homogeenne, on linna
omadusi murrete uurimisel (vanemad kõnelevad puhtamat muret, mehed kõnelevad puhtamat murret, st keel varieerub vanuseliselt ja sooliselt). Ka Eestis nimetas Andrus Saareste ühiskeeleks linna haritud kihtide kõnekeelt vastandina murretele kui väheharitud maainimeste kõnekeelele (Saareste 1932). Seega oli talle oluliseks kriteeriumiks haridus ja elukeskkond. Teisalt hakati 20. sajandi keskel huvi tundma nn linnamurrete vastu, kuna suurem osa inimestest elas linnades. Linnamurded olid uuemad, segatud linna tulnud inimeste keelest (vrd Tallinna keel juba keskajal). Sotsiolingvistika alates 1960. aastatest: kvantitatiivne sotsiolingvistika Sotsiolingvistika on keerukas kogum erinevaid meetodeid ja suundi, mille eesmärgiks on uurida korrelatsioone inimese ühiskonnaga seotud tunnuste ja tema keelekasutuse vahel. Keskseks meetodiks on selles valdkonnas kvantitatiivne sotsiolingvistika, mis sai alguse
annaabi.ee 
