Tule taevas appi! Maamehena ei jaga seda IT teemat, veel vähem ekooli teemat ning avastan koduse töö alles pühapäeva õhtul kell 10. Süda jättis küll paar lööki vahele, kuid õnneks avastasin, et pajatada saab maaelust, mis maakale ainult rõõmu pakub. Maainimene olla, ei saa lihtsalt olla, vaid see on amet. Kui maainimesel sünnib laps, siis tema nimeks ei saa mingi Rosamunde või mitmest nimest koosnev Karl-Oskar või Taavi- Peeter. Maainimene paneb oma lapsele võimalikult lühikese, konkreetse ning lihtsa nime nt. Ats, Mats, Leo, Ülo halvimal juhul Peeter, kuid see viga parandatakse kohe ning asendatakse Petsiga. Maainimesel peab olema lühike ja koheselt mõistetav nimi. Selleks, et võimalikult kiiresti käsk maakani jõuaks ning maakas tööle saaks hakata. Maakatel on alati rohkem lapsi, sest elektrikatkestuste osakaal on lihtsalt suurem kui linnas. Kuigi iial ei või teada, kas pereisa tõmbab ise korke välja või on tõesti igakord alajaama...
Inimesed Zostsenko novellis ,,Korter" vaidlevad selle üle, kes saab vabaks jäänud korteri, kus oli toimunud mõrv, endale. Vaieldakse, et see oleks onupoja poliitika, kui mõni lähisugulane saaks korteri endale. Kedagi ei huvitanudki, kes tappis, kelle tappis, miks tappis, mis mõrvarist ja laipadest edasi sai, oli vaja vaid korter endale saada. Zostsenko pilab inimeste ahnust ka novellis ,,Sünnipäevalaps". Talumees võtab vankri peale linnamehe, sest ta teab, et viimane maksab talle sõidu eest, algul küsib ruubli, hiljem kolm. Oma naist, sünnipäevalast, ta aga peale ei võta, vabandab, et tee olud on halvad (sellepärast tõstab ta ka linnamehe hinda). Mees teab, et naine talle ei maksa. Ahnust kirjeldavad ka Ilf ja Petrov oma suurteoses ,,12 tooli". Ippolit ,,Kiisu" Matvejevits Vorobjaninov ja Ostap Bender hakkavad otsima 12 söögitoa tooli, sest ühes neist peavad olema teemantid. Lõppvaatuses tapab suurt ahnust
Alates 2006. aasta sügisest ETV lasteekraani "Saame kokku Tomi juures" stsenarist (koos Jaanus Vaiksooga). Tõlkinud ETV-le aastail 20022003 BBC lastesarja "Tweenie- põngerjad". Muidugi on Wimberg tegusid teinud täiskasvanute kirjandusilmas. Wimbergi 2002. aastal ilmunud romaan "Lipamäe" (2002. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö, Virumaa kirjanduspreemia 2002) on lugu pärast vanaisa surma maale kolinud noore linnamehe elust. Romaanis põimuvad realism ja fantaasia, autobiograafial põhinevad tagasivaated Eesti NSV lõpuaastate küla- ja sovhoosiellu vahelduvad muinasjutuliseks pöörduva olevikuga. Sündmused leiavad aset reaalses kohas Kaaruka külas Järvamaal. Teose vorm on pigem romaan novellides kui jutustus. Wimbergi luulekogudes "Maaaraamat" (2000) ja "Kärppsed" (2006) annab samuti tooni
Looduslik muru, keskel tiik. De la Gardie perekonnale kuuluvas Suuremõisas Hiiumaal oli aed suurusega 100x260m (2,6 ha) teede poolt kaheksasse ossa jaotatud. Teid ääristasid kukerpuu- ja sõstrapõõsad. Viljapuuaias leidus 147 õuna-, 55 kirsi- ja 6 ploomipuud. De la Gardie'd olid üldse suured aiandushuvilised. 17. sajandi balti mõisat on kokkuvõtvalt iseloomustanud Gustav Ränk, kelle järgi kohalik ümbrus oli sellele vajutanud oma pitseri: "Äsjase rüütli või linnamehe asumine maarahva keskele, mõisa, nõudis kohanemist hoopis uude kultuurimiljöösse. See pidi tähendama kompromisse uue ja vana, oma ja võõra vahel, enamasti aga ka teatavat "standardi" langust... Alles 18. ja 19. saj kestel on mõisa elu-olu vabanenud sellest rustikaalsusest ja omandanud härraskultuuri sära." (Ränk 1974, Eesti mõisad 1994 järgi). REGULAARNE PARGISTIIL EESTIS 18. SAJANDIL KADRIORU PARGI RAJAMINE
annaabi.ee 
