See oli aga ohtlik röövlite tõttu, kes käsitöölistelt sageli nende tööriistad, materjalid ning vara röövisid. Kuid ajapikku tekkisid käsitöölistel endi asulad, tavaliselt siis suurtemate jõgede või teede ristumiskohta. Asulast kujunes välja aga alev.Ning alevist linn. Tavaliselt ümbritses seda, kas müür või kraav, sest see kaitses vaenlaste eest. Linnale andis linnaõiguse maaisand. Linnades tekkisid ajapikku linnakogukonnad, mille liikmeteks olid linnaelanikud. Kodanikud, kes tahtsid sinna kuuluda, pidid täitma ka kohustusi- nagu näiteks valvama linna müüril ja tornides ja muidugi pidid nad maksma makse. Kuid samas olid neil ka teiste kodanike ees eelised, ainult nemad võisid linna piires tegeleda käsitöö ja kaubandusega. Nad olid vabastatud ka tollimaksust. Linna kolisid paljud inimesed, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi.
saanud kasutaiseks maatükke. Lõpuks Maaorjad. Juriidilised isikud raske defineerida, Vana-Roomas tunnustati ainult üksikisikuid. Riigimaad kuulusid kogu Rooma rahva omandiks, samuti riigi orjad. Seisid väljaspool tavalist käivet. Kuulub ius publicumi alla. Riigikassa ei olnud samuti juriidiline isik, vara kogumispaik. Erakorporatsioonid religioossed koondised, professionaalsed liidud. Ühine kassa oli kõikide liikmete ühine vara. Esimene nn juriidiline isik linnakogukonnad, kes allutati tavalisele tsiviilõigusele. Hiljem said ka kolleegiumid võtta osa tsiviilkäibest. Hakati vahet tegema korporatsiooni ja selle liikmete vahel. Kolleegiumi loomiseks vaja vähemalt 3 liiget. Hiljem oli vaja senati nõusolek liidu asutamiseks, koos sellega sai ka juriidilise isiku staatuse. Vabariigi perioodi lõpuks olid munitsiipiumid ja erakorporatsioonid juriidiliste isikutena olemas. Asutustest said esimestena õigusvõime kiriklikud asutused, teatud märal olid nemadki
Haigemaja, teisel pool küljes Saint-Pierre-aux-Boeufs' tänav. Kolmnurga tipus asus Clopin Trouillefou ühes Egiptuse hetsorgiga, meie sõbra Jehaniga ja julgemate poistega santlaagrite hulgast. Keskaja linnades polnud selline üritus nagu see hulguste sõjakäik Jumalaema kiriku vastu sugugi haruldane. See, mida*me nüüd politseiks kutsume, puudus tol ajal üldse. Rahvarikkais linnades, ennekõike pealinnades polnud ühtset korra säilitamise keskvõimu. Feodaalne kord oli suured linnakogukonnad õige imelikuks kujundanud. Linn oli tuhandete läänkondade kogu, mis teda igasugusteks ja erisuurusteks osadeks jaotasid. Siit siis tuhanded üksteisele vastukäivad korraldused, teiste sõnadega, korda polnudki. Nii oli Pariisis peale saja neljakümne ühe lääniomaniku, kel õigus 399 oli maamaksusid nõuda, veel kakskümmend viis omanikku, kel lisaks oli veel õigus kohut mõista, alates Pariisi piiskopiga, kelle päralt oli sada viis tänavat, ja lõpetades Notre-
annaabi.ee 
