linna kaitsta. Selleks, et jumal linna kaitseks pidid inimesed jumalate heaks tööd tegema. Sumerite seas leviski uskumus, et jumal lõi inimese selleks, et inimene teeniks jumalat. Igal linnriigil oli oma peajumal. Seega võib öelda, et riiklus ning religioon olid omavahel tihedalt seotud. Riikide valitsejateks olid esmalt linnaelanikud, kuid hiljem said valitsejateks kuningad, kes elasid paleedes kuid tegutsesid templites, sest tempel oli poliitiliseks, majanduslikuks ning ühiskondlikuks linnakeskuseks. Kui esialgu oligi kuninga roll pigem majanduslik ning poliitiline, siis hiljem lisandus kuningale ka väepealiku roll. Sumerite linnasid ümbritsesid kõrged müürid. Sumeri linnriikide templimajanduse ning kogukonna tähtis roll erivaldkondades oli alguseks riiklusele. Templite üheks ülesandeks enne kuningavõimu tulekut oli ka linnades erinevate tööde jaoks tööjõu otsimine ning üleüldiselt olid templid abiks tööde ja majanduse organiseerimisel. Tol ajal oli templitel peale
rahvastikust moodustas 8% · Suurem roll sakslastel kuid arvuline ülekaal eestlastel · Juurdekasvu tagasid talupoegadest põgenikud (,,Linnaõhk teeb vabaks!") 2. Linnade välisilme a) Kaitseks: · Kaitsemüür, kaitsetornid (Tln 11 m kõrge, 2,3km pikk, 46 torni) · Vallikraav tõstesildadega, sissepääs väravatest b) tänavad ja majad · Kitsad tänavad, sillutis Tln juba 14 saj keskel · Majad 2-3 kordsed, lähestikku kitsa fassaadiga-linnaruumi piiras kaitsemüür · Linnakeskuseks turuplats, mille lähedal kirikud, kloostrid, raekoda-linnavalitsuse hoone(Tln 1404 gootika stiilis, raeapteek 1422) c) Ohud · Nakkushaigused, kuna puudus kanalisatsioon (katk, pidalitõbi jne) · Tulekahjud-alles 15 saj alguses said Tln ja Trt valdavalt kivilinnaks d) agulid - ilma kaitseta eeslinnas, kus elas vaesem rahvas 3. Linnade valitsemine a) raad - linnavalitsus · Tln 24 raehärrat (pooled valitsesid ühel aastal, teised järgmisel, palka ei makstud)
Sommeri ja Ernitsa pakutud 348-st tunduvalt suurem. Küllap on tegelikule arvule lähemal E. Paklar, kellele toetub viktor maamägi ja kelle andmete kohaselt "eesti talupoegade keskuste" arv NSV Liidus 1920. aastate lõpus oli 498 46. Sellele lisanduvad suurema eestlaste arvuga Vene linnad. Kõige arvukamalt leidus eesti maaelanikke Peterburi ja Pihkva kubermangus ning Liivimaa kubermangu läti osas. Tähtsamaks väljarännanute linnakeskuseks kujunes aga Peterburi. Erinevalt Moskvast oli Vene äärealale või tegelikult sellest väljapoole rajatud Peterburi asutamisest saadik paljurahvuseline linn ning oma paljurahvuselist pitserit kandis see veel tsaariaja lõpus. Näiteks 1881. aastal elas siin peale venelaste, kes moodustasid linna elanikkonnast lõviosa (veidi enam kui 80 % ehk 715 000 inimest), veel arvestataval määral nii riigi- kui baltisakslasi (5,7 % ehk 48 700), poolakaid (2,5 % ehk
annaabi.ee 
