maainimese tervis parem olema- küllap sellepärast, et ta viibib suurema osa oma ajast looduses ning teeb palju füüsilist tööd. Mulle meeldib väga ütlus ühelt Lõuna-Mulgimaa hauakivilt, kus siiani seisab sajandivanune tekst: „Kui eesti põllumees harib Eesti põldu, jääb meie põli kestma.“ Linnainimene, vastupidiselt maainimesele, on harjunud tarbima kõvasti rohkem. Nüüd, elades ise linnas, näen, kuidas on võimalik kõige selle pakutavaga ära harjuda. Linnainimesel on võimalus käia väga paljudes erinevates poodides - pakutav valik on väga lai ning igaüks leiab endale midagi meelepärast. Samuti käivad linnainimesed rohkem väljas- külastavad kontserte, kohvikuid, restorane. Kui maainimene satub linna, läheb ta sinna hankima midagi vajalikku, mida ta maapiirkonnast ei leia. Väikse tõenäosusega läheb ta selle asemel, et vajalikku tööriista osta, hoopis kohvikusse sõpradega lobisema
maal küll ei ole, aga tegelikult on ju küll kuskil lähedal mõni linn või asula, kus saaks aega veetmas käia. Iga maainimene teab kuidas leida meelelahutust maal: noored saavad ehitada metsas onne või valmistada vibusid ja lasta täpsust, aga vanemad saavad kalal käia ning ka jahil käia. Veel on võimalus naabritega suhelda ning käia seltsimajades. Võib-olla ei saa maainimesed kõik aru, et neil on palju rohkem väärtusi maal kui linnainimesel linnas. Selleks tulevad noored linna, elavad siin linnamelu keskel ja siis alles mõistavad mis väärtus on vaikusel ja looduse ilul ning rahul
Nagu paljud ütlevad: ,,Kõige parem on elada linnas, kuna kõik on kättesaadav, aga kas ta ikka on nii?" Kui ma ise elan linnas, tunnen ma puudust värsketest puuviljadest, köögiviljadest ning õhust, sest kõik need pean ma poest ostma ja need ei ole päris samad nagu ise kasvatades. Vahe on maitsel, välimusel, kvaliteedil ning ise kasvatades tead, millega need on üles kasvatatud. Näiteks kas on kasutatud väetisi või mürke. Kui linnainimesel on midagi vaja või millegi järele soov või isu, läheb ta poodi ning ostab selle omale.Maainimene saab minna oma aiamaale või põllule ning haarata sealt omale midagi meelepärast. Kui sooviks on just mõni toiduaine, mida inimene on omale kasvatanud. Ühtlasi on ka tarbimine väga suur kuna kõik on kättesaadav ning 5-10 minuti jalutuskaugusel. SSamamoodi ka asutused. Koolid, huviringid...paljud muud teenused on inimestele kättesaadavad, kõik asuvad lähedal
Pistelise kontrollina oli küsimus rattasõidu sageduse kohta. Sellest küsimusest tulenes ühtlasi ka statistika rattakasutuse populaarsuse kohta.Tulemused näitasid, et 38% (46 inimest) vastanutest kasutab ratast harva. Iseenesest on see ju hea tulemus, sest 62% vastanutest kasutab jalgratast tihti. Eestlane üldjuhul ei tee vahet kas sõidetakse asfaltil või maastikul. Viimase all on mõeldud nii kruusateid, kui päris metsaradasid. Selge on see, et linnainimesel ei olegi teinekord võimalik asfaltilt kõrvale põigata. Kui silmas pidada aga võistlusi, siis kes kord rattasõiduga tegeleb, võtab osa mõlemat tüüpi mõõduvõtmistest.Küsimus millal te rattaga viimati võistlemas käisite, oli otseselt orienteeritud jagrattaspordi populaarsusele Eestis. Küsitlusest selgus, et 43 inimest tegeleb, kes rohkem kes vähem aktiivselt rattavõistlustel osa võtmisega. 36% näitab seda, et rattasport on üks populaarseimaid ja rahvarohkemaid
Pealegi ei ütlegi ma sulle lihtsalt kolmandik, sest see on peaaegu neljandik, mis on veerand, vaid ma ütlen selge sõnaga: kõva kolmandik, mis on tõepoolest kolmandik. Iseasi, kui ma ütleks neljandik, siis muidugi peaksid pisut mõtlema, aga ma ütlen ju kolmandik ja siin pole enam midagi mõelda: kaks kahekümnelist ja tehtud. Täiesti vennalikult jaotatud. Sest ühte pead sa teadma: mina olen juba peaaegu linnainimene, aga kus maainimene saab läbi paarikümne kopikaga, seal olgu linnainimesel rublad taskus. Nii et kui mina ütlen kolmandik, siis on see tõepoolest rohkem kui mina ise saan. Sest mis on minule kui koolmeistrile ja peaaegu linnainimesele need nelikümmend, mis sa mulle mõtled ja lubad anda? Mitte kui midagi. Aga et ma sinu sõber olen, siis kingin sulle hea mehe poolest viis, nii et minule jääb ainult kolmkümmend viis." Indrek oli juba tüdind. Ta võttis raha taskust välja, et Tigapuule anda kolmkümmend viis, kahjuks aga olid rahad kõik kahekümnesed.
annaabi.ee 
