1604 Elulugu - lapsed · Veneetsiast pärit Maria Gamba · Kaks tütart ja poeg · Tütred pühitseti nunnadeks 1613 · Poeg kuulutati Galilei pojaks ja pärijaks · Poeg arendas edasi isa leiutisi, sh pendelkella Elulugu taas Frienzes · Õukonnamatemaatiku ja Pisa Ülikooli peamatemaatiku ametikoht 1610 · Avaldati enamik Galilei tuntuid töid · Rooma külastamine Toskaania teadusliku saadikuna 1611 · Accademia dei Lincei liikmeks saamine · Galilei raamat `'päikeseplekkidest'' · Tüli Christoph Scheineriga Elulugu - Koperniku ideede hukkamõist katoliku kiriku poolt · Rooma külastamine 1619 · Paulus V komisjoni moodustamine · Koperniku ideedesse uskumise keelamine · Paavsti vastuvõtt Elulugu - "Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi vahel" ja Galilei protsess · `'Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi vahel'' 1632 · Rooma inkvisitsioonikohus
riputatud raskuse ehk pindli iga võnge toimub kindla aja vältel. Ta püüdis pendli korrapärast liikumist rakendada kella töös. Kuid möödus veel 70 aastat, enne kui valmistati esimene pendelkell. 1610. aastal sai Toscana suurhertsogilt õukonnamatemaatiku ja Pisa Ülikooli peamatemaatiku koha ilma õpetamiskohustuseta Sel perioodil said lõpliku kuju ja avaldati enamik Galilei tuntud töödest Galilei valiti Roomas Accademia dei Lincei liikmeks Aastal 1613 andis akadeemia välja Galilei raamatukese Päikeseplekkidest Selles raamatus on ka Galilei esimene selgesõnaline Koperniku maailmasüsteemi toetav avaldus 1618 nähti kolme komeeti Galilei vaidlused jesuiitidest astronoomidega 1623 avaldas poleemilise kirjanduse meistriteose "Il Saggiatore", mis oli pühendatud paavst Urbanus VIII'le Galilei ise pidas komeete ekslikult optilisteks nähtusteks Aastal 1619, Galilei järgmise
1890--1892 . . , , . . . , - , . « » (1903 ). . . . 7 -- 7 [1]: * 1. , , . * 2. , . * 3. , . * 4. , , , , , * 5. , . * 6. , . * 7. , , , [1]. 5 . -- (1893) (1894); - (1865), (1884) (1896) , -- (1904); (1894); (1887); -- (Royal Society): ( , 1892), (1888), (1886); -- : (Accademia dei Lincei, 1893), (1905), (1889), (, 1903), (, 1889), (1889), - (), , (1891), (1891), (R. Irish Academy, ), , (accocié, 1896), (-, 1893); (Royal Insnitution of Great Britain, ) (1891); - - (1876), (1899), (1900), (1900), (1901), (1904) ; (1880), (1880), (1880), (1880), (1880), (1902), - (1903), (1904) , -- (1895), - (1904) - , - - (1869) (1881) , (1880). . . - (1880), (1881), (1900), - (1890) ; -- 30- ,
aastal 1610 saada Toskaania suurhertsogilt õukonnamatemaatiku ja Pisa Ülikooli peamatemaatiku ametikoht ilma õpetamiskohustuseta. Sel perioodil said lõpliku kuju ja avaldati enamik Galilei tuntud töödest. Samasse aega kuulub ka konflikt kirikuga. Aastal 1611 külastas Galilei Toskaania teadusliku saadikuna Roomat, sai seal sooja vastuvõtu osaliseks ning pääses isegi paavst Paulus V audientsile. Galilei valiti Roomas Accademia dei Lincei liikmeks ja nüüdsest ilmusid tema teosed selle akadeemia poolt välja antuna. Aastal 1613 andiski Akadeemia välja Galilei raamatukese "Päikeseplekkidest"; akadeemikud lisasid Galileid ülistava eessõna, milles nimetasid Galileid päikeseplekkide avastajaks. See tõi kaasa tüli jesuiidist astronoomi Christoph Scheineriga, kes oli neid vaadelnud enne Galileid. Tegelikult polnud kumbki neist päikeseplekkide esmaavastaja: esimesena oli neid märganud
aastal 1610, saada Toskaania suurhertsogilt õukonnamatemaatiku ja Pisa Ülikooli peamatemaatiku ametikoht ilma õpetamiskohustuseta. Sel perioodil said lõpliku kuju ja avaldati enamik Galilei tuntud töödest. Samasse aega kuulub ka konflikt kirikuga. ,,Päikeseplekid" Aastal 1611 külastas Galilei Toskaania teadusliku saadikuna Roomat, sai seal sooja vastuvõtu osaliseks ning pääses isegi paavst Paulus V audientsile. Galilei valiti Roomas Accademia dei Lincei liikmeks ja nüüdsest ilmusid tema teosed selle akadeemia poolt välja antuna. Aastal 1613 andiski Akadeemia välja Galilei raamatukese "Päikeseplekkidest"; akadeemikud lisasid Galileid ülistava eessõna, milles nimetasid Galileid päikeseplekkide avastajaks. See tõi kaasa tüli jesuiidist astronoomi Christoph Scheineriga, kes oli neid vaadelnud enne Galileid. (tegelikult polnud kumbki neist päikeseplekkide esmaavastaja: esimesena oli neid märganud Madalmaade astronoom Johannes Fabricius)
TEOLOOGIDEGA Sel ajal kui Galileo kirjutas oma raamatut kehade ujuvuse kohta, avaldas saksa jesuiit Christoph Scheiner varjunime all oma raamatu Päikese laikude kohta. Kuna tema ülemus, värisedes oma hea nime pärast, oli selle avaldamise keelanud, saatis Scheiner teose kirja vormis Augusburgi Markus Welserile (Joonis 5), kes oli varem Galileole teavet läkitanud, kui sakslased tema avastatud Kuu mägesid ründasid. Welser oli jesuiitide pangapidaja, kellest sai peagi Accademia dei Lincei liige. Ta avaldas Scheineri kirjad Apellese nime all ja saatis need kommentaaride tegemiseks Galileole, märkides, et tema arvates pole Päikese laigud Itaaliale enam mingiks suureks uudiseks (Stillman 2002: 90). 1611. aastal oli Galileo Roomas näidanud Päikese laike kõigile huvilistele ja hiljem ütles üks matemaatik, jesuiit Paul Guldin, et toona olevat ta informeerinud sellest ka Scheinerit. Kuid
Aastal 1604 ilmus taevasse supernoova. Galilei vaatles seda oma täppisvaatlusteks kohandatud militaarse vaatlustehnikaga ja tegi kindlaks, et uus täht ei muuda asendit, seega peab ta asuma Kuust kõrgemal. See andis talle taas võimaluse aristotelliku taeva täiuslikkuse doktriini ründamiseks. Aastal 1611 külastas Galilei Toscana teadusliku saadikuna Roomat, sai seal sooja vastuvõtu osaliseks ning pääses isegi paavst Paulus V audientsile. Galilei valiti Roomas Accademia dei Lincei liikmeks ja nüüdsest ilmusid tema teosed selle akadeemia poolt välja antuna. Aastal 1613 andiski akadeemia välja Galilei raamatukese Päikeseplekkidest; akadeemikud lisasid Galileid ülistava eessõna, milles nimetasid Galileid päikeseplekkide avastajaks. See tõi kaasa tüli jesuiidist astronoomi Christoph Scheineriga, kes oli neid vaadelnud enne Galileid. Tegelikult polnud kumbki neist päikeseplekkide esmaavastaja; esimesena märkas neid madalmaade astronoom Johannes Fabricius.
annaabi.ee 
