Isegi kirg, kui soovid. Metall tahab hapniku juuresolekul kirglikult oksüdeeruda. Ja pane tähele kõige tähtsamat, see keemiline armastus küünib endast lahtiütlemiseni! Teineteisele andudes lakkab igaüks olemast tema ise, metallist saab oksiid ja hapnik pole enam üldse gaas. Seega antakse armastuse nimel ära oma looduslik olemus... Aga stiihiad? Kuidas pürib vesi maa poole, täites iga nõokese, täidab maa iga prao, kuidas limpsavad lained merekallast! Oma kõige täiuslikumas toimes tähendab armastus loobumist iseendast, oma olemusest selle nimel, mis on armastuse objekt. Kui Sa siiani ei mõistnud minu andumust, siis saan süüdistada vaid ennast, kuid tõtt ei suudeta pesta maha nagu ka kuriteost veriseid käsi. Mõlemad kummitavad ja painavad kõiki süüdlasi. Oleme aga patused alates sünnimomendist, ilma et suudaksime sellega võidelda
Paljudes lugudes võib ühise joonena näha meeste hukutamist või lolliks tegemist naiste poolt, kuigi naisi ei esitata pea üheski novellis peategelasena. Peamiselt kujutab Vallak mehi ja nende hulgas eriti ätte, naisi esineb aktiivsemas osas ainult paarikümnes teoses. Näiteks "Lodjavahi surm" on ainus teos, kus naisel on aktiivne juhtiv osa sündmustikus, Epp Pillarpart aga, on juba üsna passiivne. (Palgi, 2011, lk502.) Epp Pillarpardi loos võistlevad kaks peremehekandidaati. Mõlemad limpsavad keelt pigem potitehase kui Epu enda peale, kuid lõpuks on siiski Epp see, kes otsustab ja asjad enda äranägemise järgi seab. Ei võta valelikku ja keevalist end tublit meistrimeest Niilast endale peremeheks, aga noort Tiiskäppa meelitab tulevase meistrikohaga selleks, et temast tegelikult endale peremees valmis kasvatada. Ja näiteks loos "Puusepp Reos" on tegu iseenesest nurka looga, kus vana Villem Reos on
Kliima muudab oma ilmastikku Maailma kliima muutub, Eesti kliima muutub. Kuna veetase tõuseb, jäävad käesoleval sajandil erilise löögi alla meie ranna ja kalda kaitse seadusega lubatust veejoonele lähemale ehitatud hooned, kirjutas juba viis aastat tagasi Tiit Kändler ajakirjas Loodus. Kujutlege ette maakera, mis on täielikult kaetud jääga. Ookeanid on suletud kilomeetripaksuse jääkattega, hiiglaslikud liustikud limpsavad oma keeltega kontinente. Miski muu ei liigu. Pole pilvi. Temperatuur on alla –40°C. Ellu jäävad vaid vähesed elusolendid. Vetikad pagevad vulkaaniliste allikate sooja embusesse ja bakterid kogunevad ookeanide hüdrotermiliste avade juurde. Miljonite aastate jooksul ei muutu midagi. Nii võis Maa välja näha mõnisada miljonit aastat tagasi. Vähemasti arvab nii osa teadlasi, kes leiavad kaljudest tõendeid, et Maa oli kunagi hiiglaslik lumepall
annaabi.ee 
