kalu või muid nähtavaid tagajärgi,» nentis Rakko. «Aga praegu võivad käivituda protsessid, mis annavad tagajärgi võibolla järgmisel aastal või hiljem.» Siiski märkis Rakko, et Saadjärve idakaldal on juba jäänud kuivale rohevetikad järvepallid, mis kuuluvad haruldustena kolmandasse kaitsekategooriasse. Käegakatsutav oht on vähkidele, kelle veepiiri lähedased urud võivad talvel läbi külmuda. Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse professor Ingmar Ott lisas, et Saadjärve alanemine suurendab automaatselt toitesoolade kontsentratsiooni. See omakorda kasvatab suviste veeõitsengute riski ja ähvardab kalu hapnikupuudusega. Vooremaa Looduskeskuse juhataja Tarmo Raudsepp ütles, et ajutine pais jäeti ehitamata, sest Saadjärve tase on püsinud tänavu päris kõrge ning võis aimata ohtu Saadjärve-äärseid maid uputada.
Emajõgi sellele kõige lähemal: -12 sentimeetrit. Emajõe absoluutne miinimum püsib 1939. aasta 13. novembrist ja see on -47 sentimeetrit Tartu vaatlusposti nullpunktist" (Aotäht, 2006) 11 Joonis 6. Võrtsjärve rannik 04.08.2006 (Foto: PM) ""Võrtsjärve veetase on pikaajalisest keskmisest 93 cm madalam, niigi madala järve kohta on see enne talve üsnagi kurjakuulutav," muretses Maaülikooli limnoloogiakeskuse teadur, Võrtsjärve seirekoordinaator Lea Tuvikene. Kui pikaaegsete vaatluste põhjal on Võrtsjärves jäänähtude keskmine algus 14. novembril ja jäätumise algus 28. novembril, siis 2006.a. tekkis jääkaas juba novembri esimese nädalavahetuse paiku. Kui see jää peakski jääma ning lähipäevade soe ilm ja tuuled seda ei purusta, hakkab järvevee hapnik juba varakult jääalustes protsessides vähenema. Õnneks oli
Sellises olekus ei suuda angerjas külmumist hästi ära tabada. Hapnikuvaesust talub angerjas muidu üsna hästi, aga ühel hetkel jääb veekiht liiga õhukeseks ja siis saab hapnik seal kiiresti otsa. On väga raske hinnata, kui suur osa angerjatest põhjani külmuval alal talvitudes hukkub. Ainsa pidepunkti leiab selles osas kümne aasta tagusest ajast, mil Võrtsjärve jää- ja veeolud olid peaaegu samasugused kui 2006nda aasta suvel. Limnoloogiakeskuse teadlaste hinnangul hulpis tol kevadel Võrtsjärves ligi 20 tonni angerjalaipu, mis oli kolm tonni rohkem, kui oli kogu tunamullune ametlik angerjasaak. Sellised seigad pole kaluritele meeltmööda. Kuigi suurim oht ähvardab praegu just angerjaid, pole teised kalaliigid kaugeltki kaitstud. Mida aeg edasi, seda vähemaks jääb ahtakeses veevahes niigi defitsiitset hapnikku. Kui angerjate hukk mõjutab peamiselt kalurite käekäiku, siis mõne teise liigi suur suremus
annaabi.ee 
