Jalas kanti veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saaremaal kanti juba ka kingi. Varemlevinud õmblus- või nõelpitside asemel hakkasid levima kangaotsa narmastest sõrmedega põimitud sõlmpitsid ja võrgunõela abil kootud võrgule õmmeldud võrkpitsid. Eestlased kandsid ka suvel palavaga pikka villast kuube. Seda peeti auväärsuse tunnuseks. Baroksed elemendid, mida eelmisel sajandil võis kohata metallitööstuses, levisid 18. sajandil lillkirjana ka tekstiilikunsti. Seda sajandit peetakse ka rõivaste värvilisemaks muutumise ajastuks. Seoses majanduselu kaubalisuse kasvuga ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (kard, siidpael, nöör, pearätid, litrid, nööbid), mida saadi rändkaubitsejatelt ja poodidest. Uuenduseks olid kaharad, vöö juurest volditud seelikud (algul ühevärvilistena, hiljem pikitriibulistena) ja Tallinna ümbruse (hiljem ka Põhja-
Talumaad tuli mõisnikult rentida vaba leppe alusel ja tingimused määras tema. Renti maksti peaasjalikult tööga, tegelikult jätkus pärisorjus (entsüklopeedia 1998). Rahvakunst 8 Eestlaste kunstielust pole võimalik kõneleda veel sellelgi perioodil ja seepärast tuleb piirduda vaid mõningate rahvakunsti puudutavate märkustega. Baroksed elemendid, mida 17. sajandil sai kohata eeskätt metallitööstuses, tungisid lillkirjana 18. sajandil ka tekstiilikunsti. Üldse on rahvarõivaste, eriti naiste rõivaste värviküllusest peetud peaasjalikult 18. sajandi ilminguks. Ka triibulised (kohati ruudulised) seelikud on tõenäoliselt ampiiriajastu rõivamoe kajastus. 18. sajandi lõpus hakati esmakordselt rahvakunsti vastu teadlikku ja teaduslikku huvi ilmutama. Seda kajastab ka August Wilhelm Humpeli raamatu ilmumine. Rahvusromantika oli tolleaegse Euroopa moevool
Selle paremad näited on Raekoja platsi hooned (platsi üks tiib on kahjuks hävinud) ja Tartu ülikooli peahoone (Lisa 11) (Vahtre, 2000). Kunst 19. sajandi algul Eesti kunstielu elavnes, selle tähtsam ajend oli Tartu ülikooli taasavamine ja eriti see, et ülikooli juurde loodi joonistuskool ja joonistusõpetaja koht. Baroksed elemendid, mida 17. sajandil kohtasime eeskätt metallitööstuses, tungisid lillkirjana 18. sajandil ka tekstiilikunsti. Üldse on rahvarõivaste, eriti naiste rõivaste värviküllust peetud peaasjalikult 18. sajandi ilminguks. Ka triibulised (kohati ruudulised) seelikud on tõenäoliselt ampiirajastu rõivamoe kajastus. 18. sajandi lõpus hakati esmakordselt rahvakuntsi teadlikku ja teaduslikku huvi üles näitama. Seda kajastab ka August Wilhelm Hupeli ,,Topograafilisi teateid..." ilmumine, kus muuhulgas 21 publtisteeriti mõndagi otseselt eesti etnograafiasse puutuvat (nt
annaabi.ee 
