Lehed: vihmavarju meenutavad kilpjad lehed, suured ümarad, veidi hõlmised hambulise servaga pikarootsulised kuni 50...60 cm läbimõõduga Õied või õisikud: roosakasvalge poolkerajas õisik Õitsemine: mais, enne lehti Liigi eritunnused: sügisel omandavad lehed punaka värvuse, talvekindel Kasvukoha nõuded: päike/poolvari, huumusrikas muld, vajab suurt kasvukohta, ei talu kuivust Kasutamine haljastuses: veekogude ääres, kuid sobib ka varjuaeda ja lillepeenardele Joonis 16. Kilpjas kilpleht (http://www.rohelineaed.ee/public/files/Pysik%20Darmeria%20peltata.jpg) 20 Joonis 17. Kilpjas kilpleht 21 Kukekannus (Delphinium) Konkreetne liik: aed-kukekannus (Delphinium cultorum) Taime kõrgus ja läbimõõt: 80 - 150 cm kõrge, laius varieeruv Taime välislaadi kirjeldus: püstine kasvukuju, puhmik Lehed: rohelised, sõrmlõhised
valmistamisel. Kummisegu haakub põrandaga vaibast paremini ja seega takistab vaipade libisemist. Peenikest kummipuru on segatud ka uue kummimassi sisse, mida on kasutatud uute rehvide valmistamisel. Veel on peenem kummipuru aidanud likvideerida naftareostust mere puhastamisel [17, 26]. Ilu- ja koduaianduses leiavad kasutust vanarehvidest valmistatud graanulid, mida pannakse katteks lillpottidele ja lillepeenardele [26]. Kummimassi on proovitud segada ka asfalti sisse ja kasutada seda teede ehitamisel. Kuid kahjuks ei pruugi sellega kaasneda vaid positiivsed tee omadused. Kummimassi kasutamise muudab küll tee vastupidavamaks, vähendab pragude teket ja 27 ka summutab müra, siis ikkagi leidub negatiivseid külgi. Kuna hea omadusena on välja
lilleaed ja 2) arhitektuuriline aed. Esimest tüüpi aedasid võib sageli nimetada ka stiilituteks aedadeks - väikestes villaaedades viis üha suurema arvu liikide kasutamine tihti tulemuseni, kus segiläbi kasvasid lilled, põõsad ja üksikud puud. Arhitektuuriline aed tekkis aga pöördumisel varasemate traditsioonide (peamiselt Itaalia) juurde, mida iseloomustasid kiviterrassid, trepid, balustraadid, purskkaevud ja skulptuurid (inglased Barry, Nesfield). Lillepeenardele ja parteritele istutati poolkülmakindlad üheaastased taimed ning maja suhtes sümmeetriliselt paigutati pügatud kääbusokaspuud. Looduslikud aiad kujunesid katsealadeks entusiastidele, kes tahtsid selgitada liikide sobivust erinevates kasvutingimustes. Arhitektuurilised aiad olid lihtsad ja stiilsed ning sobisid majaga enamasti paremini kokku kui looduslikud aiad, mille puhul kõrgel asuvat villat ümbritsesid põõsad ja lillepeenrad.
annaabi.ee 
