Sellel ajal kirjutas ka ,,Fausti" esimese versiooni, sellel ajal oleks kirjutanud hoopis teistsuguse ,,Fausti". Weimari vabariigi kõrge ametnik 1782. aastast. Lootis tuua ühiskonnale kasu, mõtles, et parem mina kui keegi teine. Neli aastat hiljem pettununa 1786. aastal kriis, reisis Itaaliasse (reis kestis kaks aastat, Grand Tour). Tuli tagasi 1788. aastal, selleks ajaks ilmunud juba ,,Noore Wertheri kannatused". Ei võta enam osa õukonnaelust. Abiellub lillekaupluse müüjannaga Cristina Vulpiusega. Prantsuse revolutsiooni suhtub pigem vaoshoitult, samas ühiskonna uuenemist pooldas. Ei hinda kuigi kõrgelt groteski. Inimese põhieesmärk on leida koht ühiskonnas ja teenida seda kohta võimalikult hästi (Wilhelm Meister). 1794. aastal saab algus sõprus Schilleriga, kes tegeleb selleks ajaks kirjastamisega, tal on oma ajakiri, millest Goethe osa võtab. Viljakas koostöö. Asub avatavasse tatrisse usinalt tööle
ka ,,Fausti" esimese versiooni, sellel ajal oleks kirjutanud hoopis teistsuguse ,,Fausti". Weimari vabariigi kõrge ametnik 1782. aastast. Lootis tuua ühiskonnale kasu, mõtles, et parem mina kui keegi teine. Neli aastat hiljem pettununa 1786. aastal kriis, reisis Itaaliasse (reis kestis kaks aastat, Grand Tour). Läheb sinna omal algatuses. Tuleb tagasi muutunud mehena 1788. aastal. Selleks ajaks ilmunud juba ,,Noore Wertheri kannatused". Ei võta enam osa õukonnaelust. Abiellub lillekaupluse müüjannaga Cristina Vulpiusega. Prantsuse revolutsiooni suhtub pigem vaoshoitult, samas ühiskonna uuenemist pooldas. Ei hinda kuigi kõrgelt groteski. Inimese põhieesmärk on leida koht ühiskonnas ja teenida seda kohta võimalikult hästi (Wilhelm Meister). 1794. aastal saab algus sõprus Schilleriga, kes tegeleb selleks ajaks kirjastamisega, tal on oma ajakiri, millest Goethe osa võtab. Viljakas koostöö. Asub avatavasse tatrisse usinalt tööle
kasutades linnas vürsti raha ja Tigapuu kogemusi. Aga kodunt lahkusid nad nõnda, et kui vürst läks eesuksest, siis putkas Tigapuu tagauksest või, kui vürstil oli vaja minna tagauksest, siis pidi Tigapuu tingimata tarvitama eesust. See oli nõnda nende sõpruselepingus maha tehtud. Koju tulles nad olid enamasti ikka ladusas tujus, et unustasid nagu sõpruselepingu ja tulid mõlemad kas või eesuksest suure mürina ja kellahelinaga ja tõid kaasa nagu õllepoe ja lillekaupluse lõhnad korraga. Neid lõhnu härra Maurus parajasti taga ajaski, kui Indrek oma pambuga sisse astus. Nõnda oli härra Maurusel äkki kaks hädalist asja õiendada: uurida lõhnade põhjust ja küsida samal ajal Indrekult, kas ta ehk ei toonud pisutki raha. Ühte ei võinud jätta, teisega ei võinud viivitada, sest lõhnad hajuvad ruttu ja rahaga pole kindel enne, kui ta sul peos. Aga Maurus lahendas selle küsimuse nõnda: ta pani Indreku oma pambuga eestuppa seisma,