Turbalasundi kasvades jätkus tänapäevani kestev raba arenemine. Raba edelaosa on tekkinud kunagise jääjärve kinnikasvamise tulemusena. Rabatüüpidest esineb siin puis- , lage- ja älveraba. Raba katavad kidurad männid. Tüüpiline laukaraba puudub, kuigi esinevad üksikud laukad, millest kaks on muutunud soojärvedeks. Märgid soo arengus viitavad uute laugaste tekkele ja älveraba väljakujunemisele. Rohkesti esineb rabasaari. Esineb ka raba ümbritsevaid liivaseljandikke. Seljandike kõrgus ulatub mitukümmend meetrit üle merepinna. Rabasaartel leidub kasvamas haruldast austria-roidputke, mille tavapärane kodu on Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägismaal. Kaitsealal on rikkalik linnustik. Kindlaks on tehtud 40 linnuliigi esinemine, pooled neist kuuluvad haudelindude hulka. Rändeperioodil peatub rabal rohkesti sookurgi, rabahanesid , suurlaukhanesid ja laululuiki. Kaitsealal võib kohata teise kaitsekategooriasse kuuluvaid liike
„Kohati on kriivad tihedalt üksteise kõrval, vaid tilluke soosiil nende vahel, teisal jälle laiutavad sood, millest luited kõrguvad soosaartena ” (Matkaklubi, 2011). Nimetuse seletus Kriivat polealati sellisena kirjutatud kohaliku loodusgeograafilise nimetusena. Kasutusel on olnud nii kriiva kui ka griiva. Arvatakse et see pärineb venekeelsest sõnast кривой, mis tähendab kõverat, mis on muutunud Iisaku piirkonna murdesõnaks, mis liivaseljandikke (vt.väike murdesõnastik http://www.eki.ee/dict/vms/). Eesti Looduse (2010, 8) väljaanne kõneleb sellest, et tähtis pole kriivade kõverus, vaid kõrgus, sest kriivadel matkates on kõverus küll üks viimaseid tunnuseid, mille peale rändur tulla võib. See, mis kaardi pealt vaadates on ilmselge, ei pruugi looduses uitavale kütile või marjulisele tähtis olla. Pigem on matkajale oluline kriivade kõrgus: kerkivad need ju ümbritsevast madalast soost ning pakuvad
Alguses tekkis madalsoo. Jõudes arengus rabafaasini, ujutati soo uuesti üle ning madalsoo taastus. Turbalasundi kasvades jätkus raba arenemine, mis kestab tänapäevani. Raba edelaosa on tekkinud kunagise jääjärve kinnikasvamise tulemusena. Tüüpiline laukaraba puudub, kuigi esinevad üksikud laukad, millest kaks on muutunud soojärvedeks. Märgid soo arengus viitavad uute laugaste tekkele ja älveraba väljakujunemisele. Esineb ka raba ümbritsevaid liivaseljandikke ja künkaid, nagu Kamarusmägi, Tuudipalu „mäed“ ja Pikksaar, mis kerkivad kuni kümme meetrit soopinnast kõrgemale. Meenikunno raba uurimist alustati Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudis 1984. aastal. Esialgu oli ajendiks freesturba tootmise laiendamine. Leevi-Veriora maantee küljel on käinud Nõukogude ajal turba kaevandamine. Turbaga varustati ümbruskonna majandeid. Peagi see lõpetati, sest ohtu sattusid haruldased taimeliigid. Uurimistöid tehes lisandusid
annaabi.ee 
