· Mitm part i-tunnuseline ja d-lõpuline, tugevaastmeline (karjeid, lõikeid, muuteid, petteid) · i-mitmus üldkasutatav (hindeis, lähteist, nähteile, tõmbeilt) · pale: palge:palet / pale:pale:palet · kiire:kiirge, kiire: kiire, ohe:ohke, ohe: ohte, puhe: puhke, puhe:puhet PÕHITÜÜP LIIGE · liikme, liiget, liikmesse, liikmete, liikmeid, liikmetesse e liikmeisse · ains nom lõpevas e-ga, gen asendub me-ga või ne-ga (hitse, koole, pritse, seeme, säile, vööde) · sõnad mitu, mitu-setu, setu ja võti VORMISTIKUST: · ains part lõpp t liitub nõrgaastmelisele tüvele, millest puudub genitiivis lisandunud me või ne (juhet, keset, kümmet, mitut, mähet, rannet, solget, tõuset, õilet) · ains illat tugevaastmeline sse-lõpuline (jäätmesse, koolmesse, meetmesse, rekmesse)
Nüüd ei tunnista ma midagi muud kui ainult seda, mis on paratamatult tõde; niisiis olen rangelt võttes üksnes mõtlev asi [res cogitans]6, s.t vaim, hing, intellekt või aru sõnad, mille tähendust ma varem ei teadnud. Ent olen tõene asi ja tõeliselt eksisteeriv; aga mis laadi asi? Juba ütlesin: mõtlev. Mis edasi? Kujutlen7: ma ei ole see liikmete kogum, mida kutsutakse inimkehaks; ma ei ole ka mingi peen õhk, mis neisse liikmeisse on laiali levinud, ei tuul, ei tuli, ei tolm, ei hingus või mida iganes endale ette kujutan: sest ma eeldan, et need on eimiski. Eeldus püsib 8: ent vaatamata sellele olen miski. Aga ehk on nii, et asjad, mida ma eeldan olevat eimiski, kuna ma neid ei tunne, ei erine tegelikult sellest minust, keda ma tunnen? Ma ei tea, selles asjas ma enam ei väitle; võin otsustada ainult nende asjade üle, mida ma tunnen. Ma tean, et ma eksisteerin; ma küsin, [1645] kes on see mina, keda ma tunnen
jäljed teha... Aga nüüd minge, keegi ei tohi midagi teada, ainult meie kahekesi, kaks eesti meest, Jehoova ja Mooses, nende käes on Iisraeli rahva saatus. Kuldvasikas, kuldvasikas!" naeris direktor Indrekule trepile järele, nagu oleks kõik ainult rumal nali. Aga Indrekule ei teinud see põrmugi nalja. Päev-päevalt ikka rohkem kasvas temas tundmus, nagu müttaks ta mingisuguses mülkas, üle pea sees. Pea läheb uimaseks ja kumiseb, kõrvus vuhiseb ja ajab pilli, liikmeisse hakkab rammestus, nii et ei tahaks liigutada kätt ega jalga. Mõnikord tahaks nii paljust rääkida mõne teisega, aga ei leia parajat silmapilku või pole kohast isikut. Teised nagu ei elakski tema õhustikus, vaid kuski mujal, kus ei saa Indreku meeleolust aimugi. XII. Üks uus tegur hakkas pikkamisi mõjuma vilksatava päikesekiirena selles raskes õhustikus. See oli direktori tütar, keda hüüti ikka ainult preiliks. Kui Indreku kord oli leiba lõigata ja lauda katta
annaabi.ee 
